February 23, 2019

Südamelt ära

Tere taas, kallid blogilugejad! Ma vannun, et mu kellaosutid on hakanud olümpiaks treenima, kusjuures neil on tõepoolest šansse pjedestaalile tulla - vahepealne aeg on jälle niivõrd kiiresti mööda lennanud. Külastasin nädalavahetusel kalleid sugulasi Moskvas ja tegin taas Päikesele ringi peale. Sain niivõrd armsate sõnumite ja üllatuste osaliseks, tunnen end väga hoitu ja armastatuna. Käisin oma sünnipäeval muuhulgas vanaema vaatamas, istusime vastakuti köögilaua taga ja jõime konjakit. Vanaema pillas mokaotsast, et tema läks küll 22aastaselt mehele, ja tõstis toosti mu 23. sünnipäeva auks. Võtsin põhjani. :D

Sünnipäev on andnud taas põhjust kallite sõpradega kohvitada ja sügavates hingesoppides urgitseda, niisiis on viimane nädal möödunud äärmiselt teraapiliselt. Avastasin endalegi üllatuseks, et mu sees käärivad juba õige pikka aega paar hapukat lugu, mida ma polnud endast seni veel välja elanud, ometi on need mind pidevalt alateadvuses saatnud. Panen need kirja, hakkab kohe parem.
Niisiis lugu number üks: topeltstandardid. Juba õige mitu kuud tagasi väitis mulle üks meessoost isik, ise hingelt suur rändur ja yolotaja, et ma olevat liialt sirgjooneline, ratsionaalne ja kaalutlev (ühesõnaga kuivik); mulle ei teeks sugugi paha, kui ma laseks kõigel omasoodu minna ja hääletaks näiteks üksinda Aasiasse - täielikus teadmatuses homse päeva ees -, et siis spontaansuses kümmelda, lõdvestuda ja elu tšillimalt võtta. Eee... Ma ei salga, et haavusin ja ägestusin päris korralikult. 
Esiteks olen ma enda arvates üpriski spontaanne ja kõigile võimalustele avatud tütarlaps. Seisin näiteks suvel Lõuna-Euroopas püstise pöidlaga üsna mitme maantee ääres (üksinda), vaidlesin Kaliningradi lennujaamas püssimeestega, kes mu vahi alla võtsid, ja müttasin just hiljuti nädal aega kõrbes ringi. Ometi armastan ma struktuuri ja korda, mulle meeldib tüürida taamal terendavate eesmärkide poole ja vaadelda oma elu distantsilt, kontrollimaks, kas liigun ikka õiges suunas. Niisama puulehena siia-sinna lendlemine pole väga minu teema. Ometi ei arva ma, et eesmärkide omamine kellegi igavaks teeks, vastupidi! Eesmärgid on imetlusväärsed. 
See selleks. Hoopis rohkem morjendas mind tõsiasi, et mu vestluskaaslane ei tulnud selle pealegi, et üksiku tütarlapsena maailmas ringi uitamine pole päris võrreldav üksiku noormehena reisimisega. Kindlasti on see tehtav ja ma imetlen sügavalt tütarlapsi, kes omal käel ringi liiguvad, aga ilma ühegi kahtluseta tuleb olla hoolsam ja valvsam, sest meile ei laiene samad privileegid. Elu on näidanud, et kui midagi halba juhtub, on kogu maailm tagajalgadel ning küsib, miks see ullike ometi pidi valel ajal valesse kohta ronima (mine sa tea, võib-olla isegi lühikestes pükstes!). Samamoodi võime süüdistada ülesvoolu rühkivaid lõhesid, kes näljaste grislide saagiks langevad. Ise nad ju läksid kudema... Kuritöö toimepanijad on süüdi, mitte ohvrid! 

Lugu number kaks, mis siia kenasti haakub: süütunne. Istusime Liisiga jõulueelses Armastuses, lobisesime ilmast ja maast, kuid peagi köitis me tähelepanu neljakümnendates meesterahvas, kes keeldus maksmast ning käskis noorel blondil teenindajannal suu pidada ja leti taha tagasi kobida. Istusime Liisiga mõlemad nagu puuga pähe saanud. Mees kõndis maksmata välja ja talle kutsuti politsei, noor teenindajana vabandas meie ees punastades ette ja taha ning pakkus meile rummikookegi kaasa. "Ei, ei, pole vaja,“ kinnitasime nagu ühest suust, "see pole ju sugugi teie süü!" Aga mul on tunne, et see noor teenindajanna ei saanud aru, et see polnud sugugi tema süü...
*
Vot nii. Puhaste mõtetega on ikka parem vabariigi sünnopäevale vastu minna! Homse päeva valguses soovitan üht väärt artiklit: Eesti keel pole pelk tarbeese. Mõnus koht: "See, kes oskab hulga võõrsõnade ja ohetega – kuidas seda nüüd eesti keeles öeldagi? – korrata vaid edvistavat pealisehitist, ei ole tõenäoliselt veel küps." Olgem siis kõik õnnelikud, et meil on niivõrd ilus salakeel, milles saab kõiki välismaalasi klatšida, ilma et nad teaksid! :D 
Värsket kasevihta ja lõhnavat piparmünti!

No comments:

Post a Comment