March 28, 2019

FOMOst ja JOMOst ja Raja Teelest

Märtsikuises Müürilehes kõnetas mind väga Joosep Ehasalu artikkel "Vaimse tasakaalu säilitamine digiajastul - JOMO vs. FOMO". FOMO ehk fear of missing out oli mulle juba ammu tuttav tegelane - seesama vennas, kes muudab mu näpud ikka ja jälle rahutuks, kui need pole juba mõnda aega mis tahes sotsiaalmeediakanali feed'i kerinud. Ma polnud seni kursis ta vastase JOMOga - joy of missing out -, kuid mulle see uus vennike igatahes väga meeldib. Nagu nimigi vihjab, ärgitab JOMO analüüsima oma käitumismustreid sotsiaalmeedias ning kriitiliselt valima, kuhu oma energiat suuname - vaevalt keegi meist ühel päeval surivoodil ohkab: "Oh, oleks ma vaid elu jooksul rohkem instagramminud..." Täpselt JOMO suunas ma viimasel ajal oma digitaalse käitumisega tüürinud olengi.
Ehasalu sõnul on tähelepanu tänapäeval hindamatu resurss. Ta ise kirjutab niimoodi: "Peame seda [tähelepanu] kaitsma ja olema valvsad selle suhtes, kuhu oma mõtteid ja fookust suuname, et iga pinin ja tuluke meid elurajalt kõrvale ei juhiks, mis paratamatult juhtub. Kujutan ette kõrgete kummikutega soos müttamist, suundudes aina pimedamasse rägastikku, oma eesmärkide poole. Kohta, kus keegi pole varem käinud. Sa tallad seda rada sisse. Enda jaoks. Tee kõrval on aga helkiva sildiga hamburgerirestoran, mõni metsanäkk, kes tahab sind vee alla tõmmata, või mugav laudtee, mis viib sündmustevaeselt ja ohutult pehmete linade vahele."

Siia haakub nii kenasti seesama kuldaväärt Jaan Aru loeng, mille linkisin oma blogisse juba Pannkoogirevolutsiooni postituses, ent teen seda häbitult korra veel. Aru juurdleb, et kui Picassol oleks olnud nutiseade, mille seltsis mõnusalt aega veeta, poleks ta võib-olla viitsinud nädalaid ühe lõuendi kallal vaeva näha, liiati kuna nõutav kulu oli niivõrd ränk, ent otsest tulu ei paistnud kusagilt. Nii poleks tema "Guernica" võib-olla kunagi meieni jõudnud.

Tõepoolest. Katsun endalegi sisendada, et päriselu ennekõike, tee tööd ja näe vaeva, armastust küll võib-olla ei tulegi, ent vähemalt saab "Guernica" valmis...
Viimased paar nädalat on möödunud äärmiselt tugevate ja inspireerivate naiste lainel. Lõpetasin Michelle Obama eluloo ja tunnen end läbinisti raputatuna. Milline fantastiline visadus, püsivus, kindlameelsus! Ometi ei ununenud Michelle'il ränga rügamise kõrval ka siirus ega soojus. Soovitan kõigile, kel oleks tarvis üht turgutavat motivatsioonisüsti!

Möödunud teisipäeval käisin kuulamas Eesti Arstiüliõpilaste Seltsi vestlusõhtut, milles särasid Marina Kaljurand, Riin Tamm, Merili Metsvahi ja Irene Käosaar - kõik lõpmata innustavad naised. Nende sõnavõttudest jäi mulle enim kõrvu kumisema, et tasub olla julge ning mitte peljata riske, sest on ju ammu teada tõde, et kes ei riski, see šampust ei joo. Kaljurand täpsustas, et tuleb olla nagu Raja Teele - kus näed võimalust, seal paku end ise mehele (metafooriliselt mõistagi (keegi ei keela ka päriselt)). Veel läks mulle hinge Kaljuranna manitsus, et meie suhtumine poliitikasse ei tohiks olla kui millessegi räpasesse, millega meie oma puhtaid käsi ei määri. Nii lõpmata kerge on rinnal ristatud kätega passiivselt mühatada, et kõik poliitikud on tainapead; hoopis keerukam (ent ka tänuväärsem) on aktiivse kodaniku rolli täita: kaasa rääkida, arvata, algatada... Selleks, et ühiskonda puudutavates küsimustes osaleda, ei pea tingimata Riigikokku kandideerima.
Ajasime pärast vestlusringi ametlikku lõppu veel pisikeses pundikeses juttu; üks tütarlaps uuris Kaljurannalt, kuidas end ikkagi töökeskkonnas noore naisterahvana meeste keskel kehtestada. Kaljurand arvas, et eks see ongi raske, ent lohutas, et õnneks ei püsi me väga kaua noored. On lootust, et tulevikus läheb kergemaks!!!

Sõitsin nädalavahetusel Tõrvast Tartusse ja sirvisin teel ajakirja Sugu: N aastast 2016, milles Kaja Kallas kirjeldab petja sündroomi (imposture syndrome) - leidsin hiljem taustauuringut tehes samateemalise lõigu ka Kallase isiklikust blogist. Milline rõõmustav äratundmine! Ma pole üksi!!! Põhimõtteliselt võib petja sündroomi iseloomustada nõnda: sündroomi põdejal on pidevalt tunne, et tegelikult ei vääri ta au ja kuulsust ja edu, mille ta on oma tööga saavutanud. Sisimas närib vastik kahtluseuss, et on vaid aja küsimus, mil teised aru saavad, et ta on tegelikult oma valdkonnas täielik võhik, kel on õnnestunud mingi ime läbi end alati arukamaks teeselda. Iga kord, kui hästi läheb, langeb kivi südamelt: "vedas, seekord ei jäänud vahele!".  Ehkki petja sündroom painab mõlema soo esindajaid, on see omane eelkõige naistele. Usun, et seda on maru hea teada, kui järgmisel korral enda väärtust alahindama kipun. Probleemi teadvustamine on juba pool võitu!
Fahrenheiti raamatutoa pildid pärinevad õhtutundidest, mil olen viibinud verivärskes põrandaaluses Tartu poeetide salaühingus. Meie rühmituse nimi on endiselt Esialgu Untitled, kuid loodetavasti leiame selle asemele peagi midagi paremat. Seni oleme joonud liitrite viisi teed ja valmistunud reedeseks üle-euroopaliseks luuleprojektiks "Borderlines", mille missiooniks on panna noored arutlema piiride teemal. Projekti idee sai alguse Ühendkuningriikides, ajendiks Brexit. Ma pole kursis kõigi reedeste esinejate etteastete peensustega, kuid sain eile üht-teist nuusutada ja julgen väita, et enamikel etteastetel on sotsiaalne antenn küljes, ühiskonnakriitikast juba puudu ei tule. Ise panen samuti siia-sinna puid alla, mõistagi läbi lillede. 8) 8)
Siit leiab ürituse kohta rohkem informatsiooni, nii et tulge, seltsimehed tartlased, tulge aga!

Mul oli plaanis kirjutada ka oma vaimse tervise võidukäigust, viimaste nädalate lõpmata suurest joogaentusiasmist, mis tulenes tõenäoliselt marraskil hingest, ja isegi esmasest tutvusest ida meditsiiniga, ent olen nüüdseks juba omajagu tippinud ja midagi peab jääma ka järgnevateks kordadeks.

Jagan teiega, kallid lugejad, lõpetuseks üht lugu Veronika Kivisilla üpris värskest teosest "Kuni armastus peale tuleb":
"Mõni juhuslikult pealt kuuldud jutukatke on kuidagi eriti magus. 
Mees telefoni, hellalt: "Tere, musi! Kell kolm saan oma uued prillid kätte ja siis kohe näemegi!""

March 18, 2019

Esimesest ülemaailmsest kliimastreigist

Möödunud reedel toimus ülemaailmne kliimastreik, mille algatas nüüdseks legendaarne rootslanna Greta Thunberg, kes nomineeriti äsja ka Nobeli rahupreemiale. Thunbergist on saanud noorema generatsiooni jaoks üks ajastu silmapaistvamaid ikoone ja eeskujusid. Vaid 16aastane Aspergeri sündroomi põdev tütarlaps on nüüdseks kogu maailmale tõestanud, et muutusi ei tasu käsipõsakil ootama jääda - kui ikka ise ära ei tee, siis ei saagi midagi tehtud! Haiguse kohta selgitab Greta oma TED-talk'is järgmist: "I was diagnosed with Asperger syndrome, OCD and selective mutism. That basically means I only speak when I think it's necessary - now is one of those moments." (Naer publikus.) 
Mõte, mis mulle Greta kõnest enim kõrvu jäi, on järgmine: "To me, that is black or white. There are no gray areas when it comes to survival. Either we go on as a civilization or we don't. We have to change.
The Guardiani andmeil puudus reedel koolist enam kui miljon õpilast; 125 riigis leidis aset üle 2000 protestiavalduse. Olen kirjeldamatult rõõmus, et Greta algatatud liikumisest on kasvanud midagi niivõrd suurt, samas ääretult kurb, et oleme jõudnud sinnamaale, kus koolinoored on sunnitud koolist poppi panema, et täiskasvanutele olukorra tõsidus kohale jõuaks. Oleme viimane generatsioon, kel on võimalik kliimamuutuse vastu võidelda, ses suhtes et pinget pole üldse - ja olgem nüüd kristalselt ausad, meile pole jäetud selleks just parimad tingimused. Samal ajal säutsub üks tüüp kuskilt valgest majast, et kliimasoojenemine on müüt, muidu ju lund ei sajaks, ja söör Mart Helme teatab, et Eestil oleks mõttekam Pariisi kliimaleppest loobuda, kuna kliimasoojenemise näol on tegemist "selgusetu nähtusega". 
Selle peale üks asjakohane pilt:
Mul on hea meel, et Toompeale oli kogunenud niivõrd palju vahvaid noori, sh täitsa pisikesi mudilasi, kes ei paistnud pidavat allolevat graafikut "selgusetuks nähtuseks".
Siin need vahvad inimhinged ongi! 
Mina protestisin oma hea sõbranna ja kunagise näiteringikaaslase Marilinnuga, kes valutab südant me planeedi tuleviku pärast, katsub hoida oma ökoloogilise jalajälje võimalikult minimaalse ning õpib Tallinna Ülikoolis esimest aastat keskkonnakorraldust. Olime enne streiki maganud vaid neli tundi, sest käisime protestile eelnenud hilisõhtul emakeeleöö raames luulet kuulamas ja jutustasime poole ööni, jäätisekauss süles. 

Hommikukohvi rüübates meisterdasime Marilinnule plakati ja kirjutasime sõnumid ka põskedele. Marilinnu põsk kandis löövat hoiatust "kiireks läheb!", minu omal oli kirjas "meil on tõsisemaid probleeme kui alkoholiaktsiis". Säärast lohisevat teksti polnud vist ülemäära kerge välja lugeda, oleksin võinud piirduda lihtsama sõnumiga. Samas, midagi jõudis siiski pärale: üks tänaval vastutulija tegi mu sõnumi peale torinal "hmh".

Olime vaevu Toompeale jõudnud, kui meile astus reipal sammul ligi kaameraga meesterahvas, kes uuris, mis meie põskedele on kirjutatud. Järgmisel hetkel oli ta juba klõpsanud pildi, mis - nagu me hiljem avastasime - sai illustreerima nii Postimehe veebi- kui ka paberväljaannet (me oleme need kaks teineteisele otsa vaatavat tütarlast paremal).  
Rõõmustan väga, et käisime! Järgmine kliimastreik toimub juba 24. mail (täiendus, siiski juba tuleval reedel - toim.), nii et kel jäi sel korral minemata, võib hakata juba uuteks postriteks mõtteainet koguma. Mai lõpuni on aga palju aega; enne jõuab ära käia näiteks Teeme Ära talgupäeval, mis toimub sel aastal 4. mail, ja võtta osa #trashtag'i väljakutsest. 

Soovitan palavalt liituda sotsiaalmeedias ka "Kõigi Eesti" liikumisega, mis seisab solidaarsema, kaasavama ja võimalusterohkema Eesti eest praegusel ebakindlal poliitilisel maastikul. Minus on viimase kahe nädala jooksul kuhtunud niivõrd palju valimisjärgset ahastust ja frustratsiooni - on äärmiselt lohutav teada, et peale minu leidub veel vähemalt kakskümmend tuhat suure südame ja armastava hingega eestlast, kes seisavad minuga sarnaste põhimõtete ja alusväärtuste eest. Armastus päästab maailma.

March 11, 2019

TarSlämmi võit ja esimene tätoveering

Head sõbrad, mu elus leidis möödunud nädala lõpus aset kaks üpris arvestatavat pööret. Võtsin nimelt neljapäeva õhtul esmakordselt osa TarSlämmist - tegemist on Tartu poetry slam'i (maakeeli luuleprõmmu) õhtute sarjaga, mille raames astuvad lavale igasugused vahvad tegelased ning esitavad publikule kolme minuti jooksul omaloomingut. Rahval on vaba voli esinejaid hinnata ning üheskoos Tarkade Klubiga valitakse 3-5 finalisti, kes võistlevad veel samal õhtul teises voorus, sel korral kaheminutilise etteastega. Aja ületamise eest võetakse punkte maha. 
Teises voorus hinnatakse esinejaid taas ning lõpuks jäävad sõelale kaks parimat, kes saadetakse TarSlämmi superfinaali (selgituseks: TarSlämmil on viis eelvooru, keskmiselt kord kuus, nii et superfinaali pääseb 5x2=10 esinejat). Kaks TarSlämmi võitjat pistavad rinda juba üle-eestilises luuleprõmmu finaalis, mille võitja pääseb Euroopasse Eestit esindama.
Ehkki TarSlämmi veetakse eest juba kaheksandat hooaega, kuulsin ise sellest alles mõned kuud tagasi. Käisin veebruaris vaatams TarSlämmi III eelvooru ja sattusin suurde vaimustusse. Niivõrd mõnus atmosfäär, poeedid, vein, huumor, teravus, üha tihenev hilisõhtu akna taga. Olin enda peale suisa pahane: kus kivi all ma viimased kaheksa aastat passinud olen, ah??? (Hea küll, kolm viimast möödusid Saksamaal ja enne seda käisin alles keskkoolis, olles biloogia kontrolltööks tuupimise kõrvalt täiesti pime kõigele muule lahedale, mis linnas toimus.) Otsustasin, maksku mis maksab, et panen end IV eelvooru kirja. 
Võistluse eelõhtul tabas mind äng: mida ma küll teinud olen?! Olin oma luulet juba küllastumuseni mõttes edasi-tagasi kerinud, nii et see ei tundunud mulle enam ühestki otsast naljakas, ometi oli liiga hilja millegi uue loomiseks. Aga enam ei saanud vedelaks lüüa: esinejad olid välja kuulutatud, sõprade seas sõna levitatud ning mis peamine, ma olin veel hiljaaegu märkinud LinkedInis avaliku esinemise oma suurimaks trumbiks. Tuli oma saatusele vastu astuda.
Mul ei ole erksaid mälestusi laval viibimisest (mida ja kuidas ma õigupoolest ütlesin), küll aga mäletan siiani publikult tulvanud energiat ja üldist positiivset emotsiooni. Kõik see, mis oli minu peas juba igiammu igavaks mantraks kulunud, mõjus laval värskelt ja ootamatult, rahvas müristas naerda ja jagas heldekäeliselt punkte. Täitsa lõpp, sellisest soojast osavõtust poleks ma julgenud unistadagi (unistasin küll, see tähendab, aga mitte ülemäära julgelt)!! Lõppkokkuvõttes tulingi õhtu võitjaks, aga tõtt-öelda olid punktid teisejärgulised selle meeletu eneseületamise tunde kõrval, mis tõestas taas, et aeg-ajalt peab nimme oma hirmudele vastu astuma, sest vastasel juhul ei muutu me elus kunagi midagi. 

Üheksandal mail võistlen teiste finalistidega superfinaalis. Tean, et kõik finalistid on äärmiselt tugevad ja huvitavad luuleprõmmijad, nii et kindlasti ei lähe ma sinna sooviga võita. Töötan praegu just selle kallal, et jääksin ise oma esitusega rahule. Kuulasin taas Gilberti TED-talk'i, milles Gilbert annab nõu, kuidas saada üle hirmust tulevase läbikukkumise ees, kui eelmist ettevõtmist on saatnud ootamatu edu, nii et meie järgmine samm, mis iganes see ka poleks, toob paratamatult kaasa pettumuse (sest see pole enam see). Gilbert väidab, et tuleb tunda ära oma kodu - see on miski, mida me armastame üle kõige siin ilmas, olgu selleks siis kirjutamine, perekond, reisimine, ratsutamine või teiste abistamine - ning pühenduda täielikult sellele. Kui tegeleme oma suurima kirega südame tungist, mitte edujanust, ei saa maruline edu ega täielik läbikukkumine meid verest välja lüüa, niisiis ei lakka me tegemast seda, mida armastame enim. (Ideaalis.) Tsiteerin: "The only trick is that you've got to identify the best, worthiest thing that you love most, and then build your house right on top of it and don't budge from it. And if you should someday, somehow get vaulted out of your home by either great failure or great success, then your job is to fight your way back to that home the only way that it has ever been done, by putting your head down and performing with diligence and devotion and respect and reverence whatever the task is that love is calling forth from you next."
Fotod: Ekvilibrist 
Reedel läksin tegema tätoveeringut, olles endiselt eelmise õhtu uimas. Paraku polnud lumm nõnda tugev, et päästa mind täielikult tätoveerimise valust. Mingil põhjusel oli mul tätokate osas alati no-mis-see-siis-ära-ei-ole-suhtumine, hindasin kindlasti oma valutaluvust üle. Assa raibe, mõtlesin haledalt, kui kanna kandis kõrvetas, ei kunagi enam!!! Minu õnneks oli sümbol pisike ega nõudnud palju aega. Nüüdseks on kehamälust kogu valu ununenud ja ehkki aju veel häguselt mäletab, et tõesti oli valus, ei ole uus tätoveering tulevikus välistatud. Tänks, keha. Sind ja su haugimälu!

Aga ma olen nii-nii rõõmus ja rahul! Ema oleks näinud mind parema meelega liblikat tätoveerimas, mis oleks piisavalt väike, et seda palja silmaga ei näekski, ja vanaema ohkis nii vaevaliselt, nagu oleksin teda okasseaga visanud. See ei kõigutanud kübetki mu meelerahu.
Siinkohal üks stseen elust enesest, mis leidis aset enne tätoveerimist:
Ema: "Oled ikka kindel? Ma mõtlen, see jääb sulle ju igavesest ajast igavesti!!!!"
Mina: "Juudas, ema. Sa oled ikka nii dramaatiline. Ainult kuni mu füüsiline kest ära sureb."

Sest tegelikult pole ju üldse vahet?? Maksimum kaheksakümne aasta pärast olen oma sureliku ihu nagunii läbi ja lõhki ära kulutanud ning kes siis pärast üldse mäletab, mida ma mõtlesin või ütlesin või oma nahaga sellel kahesentimeetrisel pinnal tegin. (Ja eemaldada saab ka, emps, jeerum küll.)
Algava nädala märksõnadeks on kindlasti emakeelepäev, ülemaailmne kliimastreik 15.03 (mul on juba plakatki valmis!) ning kulminatsiooniks ema sünnipäev, mis on tegelikult üksnes ettekääne, et proovida seda karamellist oa-blondie't, mis on juba pikka aega järjehoidjaribal kannatlikult oma aega oodanud. 
Marii (8), kes on ilmutanud end viimasel ajal suure empaadina, kui küsimus puudutab mind ja veganlust, tuli mu juurde järgmise jutuga: "Maris, emme sünnipäev eks. Ma leidsin ühe video, kus kasteti Domino küsiseid valge šokolaadi sisse ja lasti neil tarduda, aga ma mõtlesin juba välja, et me võime teha Oreo küpsiste ja Bitteri šokolaadiga, et sa ka saaksid." :') 
See on armastus, ma ütlen.

March 6, 2019

Kui vaid elu oleks nagu poks

Käisin möödunud nädalal Taanis oma esimesel poksimatšil. Olin poksimist näinud varem vaid filmides ning kartsin, et see saab olema äärmiselt õõvastav kogemus, mida minusugune tundlik natuur üle ei ela. Nägin juba vaimusilmas mööda muskleid voolavat higi, sisselöödud hambaid, verevalumeid ja lahtist verd, sekka paari viltu löödud lõualuud. Tegelikkuses polnud üldmulje nii hull midagi. Paaril korral vajus mu peale küll kogu maailmavalu ja süngus, kui nägin, et üks vastane oli teisest ülekaalukalt tugevam ja pälvis sellega rahva ergutavad poolehoiuhõiked. Hoidsin siis südames automaatselt nõrgema poole ja lootsin, et allajääja tuhast tõuseb ja vastu virutab. Aga suuremas plaanis jäi mulle poksist mulje kui äärmiselt ausast spordialast - pärast lõpusignaali vajusid võistlejate rusikad hoobilt rippu ja vastased surusid teineteisel kätt. Oleks vaid päriselus ka nii.

Päriselu on pannud viimasel ajal natuke nördima. Sellele on andnud alust ennekõike frustratsioon valimistulemustest ja vihakõned sotsiaalmeedias, aga ka pooleaastase hilinemisega välja ujunud võlgnevus Lemon Gymile, mis on vahepeal taevastesse kõrgustesse kerkinud, ja verekeskuse keeld 2020. aasta jaanuarikuuni verd annetada, sest nähtavasti solkis Omaani külastamine mu vere kvaliteedi ära. (Siinkohal väärib märkimist, et vereloovutamine on minu jaoks äärmiselt teraapiline kogemus ja süngetest mõtetest vabanemise viis.)
Verekeskuse tädi: "Vaadake asja ikka positiivsest küljest, nüüd saate ju aasta otsa veel ringi reisida!"
Mina: "Seda küll, aga siis pikeneb keeld ju veelgi aasta võrra..."
Verekeskuse tädi: "Ärge minge siis sellistesse riikidesse!"

Samas on olnud ka mitmeid helgemaid momente. Jagasin Auras rada 88aastase vanaprouaga, kes oli aastatel 1952-1954 Eesti meister liblikaujumises, kuid käib nüüd Auras eelkõige saunamõnusid nautimas. Taanis kasvas juba jõudsasti roheline muru ja pargis õitsesid krookused, välilettidel müüdi küpseid mandariine ja läänerannik oli täis südamekujulisi kivikesi. "Tõde ja õigus" raputas väga - tabasin end mõttelt, et nii väga tahaks oma rahvusvaheliste sõpradega maha istuda ja neile terve filmi ära näidata, et nad lõpuks ometi mõistaksid, mida tähendab olla eestlane. Aga nad ei saaks vist üldse aru. Me oleme lihtsalt nii teistmoodi. 
Lõpetuseks ka üks taaslavastus aastast 1997 (reedan igaks juhuks, et 1997. aasta foto on see vasakpoolne). Varsti juba uued uudised!