March 18, 2019

Esimesest ülemaailmsest kliimastreigist

Möödunud reedel toimus ülemaailmne kliimastreik, mille algatas nüüdseks legendaarne rootslanna Greta Thunberg, kes nomineeriti äsja ka Nobeli rahupreemiale. Thunbergist on saanud noorema generatsiooni jaoks üks ajastu silmapaistvamaid ikoone ja eeskujusid. Vaid 16aastane Aspergeri sündroomi põdev tütarlaps on nüüdseks kogu maailmale tõestanud, et muutusi ei tasu käsipõsakil ootama jääda - kui ikka ise ära ei tee, siis ei saagi midagi tehtud! Haiguse kohta selgitab Greta oma TED-talk'is järgmist: "I was diagnosed with Asperger syndrome, OCD and selective mutism. That basically means I only speak when I think it's necessary - now is one of those moments." (Naer publikus.) 
Mõte, mis mulle Greta kõnest enim kõrvu jäi, on järgmine: "To me, that is black or white. There are no gray areas when it comes to survival. Either we go on as a civilization or we don't. We have to change.
The Guardiani andmeil puudus reedel koolist enam kui miljon õpilast; 125 riigis leidis aset üle 2000 protestiavalduse. Olen kirjeldamatult rõõmus, et Greta algatatud liikumisest on kasvanud midagi niivõrd suurt, samas ääretult kurb, et oleme jõudnud sinnamaale, kus koolinoored on sunnitud koolist poppi panema, et täiskasvanutele olukorra tõsidus kohale jõuaks. Oleme viimane generatsioon, kel on võimalik kliimamuutuse vastu võidelda, ses suhtes et pinget pole üldse - ja olgem nüüd kristalselt ausad, meile pole jäetud selleks just parimad tingimused. Samal ajal säutsub üks tüüp kuskilt valgest majast, et kliimasoojenemine on müüt, muidu ju lund ei sajaks, ja söör Mart Helme teatab, et Eestil oleks mõttekam Pariisi kliimaleppest loobuda, kuna kliimasoojenemise näol on tegemist "selgusetu nähtusega". 
Selle peale üks asjakohane pilt:
Mul on hea meel, et Toompeale oli kogunenud niivõrd palju vahvaid noori, sh täitsa pisikesi mudilasi, kes ei paistnud pidavat allolevat graafikut "selgusetuks nähtuseks".
Siin need vahvad inimhinged ongi! 
Mina protestisin oma hea sõbranna ja kunagise näiteringikaaslase Marilinnuga, kes valutab südant me planeedi tuleviku pärast, katsub hoida oma ökoloogilise jalajälje võimalikult minimaalse ning õpib Tallinna Ülikoolis esimest aastat keskkonnakorraldust. Olime enne streiki maganud vaid neli tundi, sest käisime protestile eelnenud hilisõhtul emakeeleöö raames luulet kuulamas ja jutustasime poole ööni, jäätisekauss süles. 

Hommikukohvi rüübates meisterdasime Marilinnule plakati ja kirjutasime sõnumid ka põskedele. Marilinnu põsk kandis löövat hoiatust "kiireks läheb!", minu omal oli kirjas "meil on tõsisemaid probleeme kui alkoholiaktsiis". Säärast lohisevat teksti polnud vist ülemäära kerge välja lugeda, oleksin võinud piirduda lihtsama sõnumiga. Samas, midagi jõudis siiski pärale: üks tänaval vastutulija tegi mu sõnumi peale torinal "hmh".

Olime vaevu Toompeale jõudnud, kui meile astus reipal sammul ligi kaameraga meesterahvas, kes uuris, mis meie põskedele on kirjutatud. Järgmisel hetkel oli ta juba klõpsanud pildi, mis - nagu me hiljem avastasime - sai illustreerima nii Postimehe veebi- kui ka paberväljaannet (me oleme need kaks teineteisele otsa vaatavat tütarlast paremal).  
Rõõmustan väga, et käisime! Järgmine kliimastreik toimub juba 24. mail (täiendus, siiski juba tuleval reedel - toim.), nii et kel jäi sel korral minemata, võib hakata juba uuteks postriteks mõtteainet koguma. Mai lõpuni on aga palju aega; enne jõuab ära käia näiteks Teeme Ära talgupäeval, mis toimub sel aastal 4. mail, ja võtta osa #trashtag'i väljakutsest. 

Soovitan palavalt liituda sotsiaalmeedias ka "Kõigi Eesti" liikumisega, mis seisab solidaarsema, kaasavama ja võimalusterohkema Eesti eest praegusel ebakindlal poliitilisel maastikul. Minus on viimase kahe nädala jooksul kuhtunud niivõrd palju valimisjärgset ahastust ja frustratsiooni - on äärmiselt lohutav teada, et peale minu leidub veel vähemalt kakskümmend tuhat suure südame ja armastava hingega eestlast, kes seisavad minuga sarnaste põhimõtete ja alusväärtuste eest. Armastus päästab maailma.

No comments:

Post a Comment