March 28, 2019

FOMOst ja JOMOst ja Raja Teelest

Märtsikuises Müürilehes kõnetas mind väga Joosep Ehasalu artikkel "Vaimse tasakaalu säilitamine digiajastul - JOMO vs. FOMO". FOMO ehk fear of missing out oli mulle juba ammu tuttav tegelane - seesama vennas, kes muudab mu näpud ikka ja jälle rahutuks, kui need pole juba mõnda aega mis tahes sotsiaalmeediakanali feed'i kerinud. Ma polnud seni kursis ta vastase JOMOga - joy of missing out -, kuid mulle see uus vennike igatahes väga meeldib. Nagu nimigi vihjab, ärgitab JOMO analüüsima oma käitumismustreid sotsiaalmeedias ning kriitiliselt valima, kuhu oma energiat suuname - vaevalt keegi meist ühel päeval surivoodil ohkab: "Oh, oleks ma vaid elu jooksul rohkem instagramminud..." Täpselt JOMO suunas ma viimasel ajal oma digitaalse käitumisega tüürinud olengi.
Ehasalu sõnul on tähelepanu tänapäeval hindamatu resurss. Ta ise kirjutab niimoodi: "Peame seda [tähelepanu] kaitsma ja olema valvsad selle suhtes, kuhu oma mõtteid ja fookust suuname, et iga pinin ja tuluke meid elurajalt kõrvale ei juhiks, mis paratamatult juhtub. Kujutan ette kõrgete kummikutega soos müttamist, suundudes aina pimedamasse rägastikku, oma eesmärkide poole. Kohta, kus keegi pole varem käinud. Sa tallad seda rada sisse. Enda jaoks. Tee kõrval on aga helkiva sildiga hamburgerirestoran, mõni metsanäkk, kes tahab sind vee alla tõmmata, või mugav laudtee, mis viib sündmustevaeselt ja ohutult pehmete linade vahele."

Siia haakub nii kenasti seesama kuldaväärt Jaan Aru loeng, mille linkisin oma blogisse juba Pannkoogirevolutsiooni postituses, ent teen seda häbitult korra veel. Aru juurdleb, et kui Picassol oleks olnud nutiseade, mille seltsis mõnusalt aega veeta, poleks ta võib-olla viitsinud nädalaid ühe lõuendi kallal vaeva näha, liiati kuna nõutav kulu oli niivõrd ränk, ent otsest tulu ei paistnud kusagilt. Nii poleks tema "Guernica" võib-olla kunagi meieni jõudnud.

Tõepoolest. Katsun endalegi sisendada, et päriselu ennekõike, tee tööd ja näe vaeva, armastust küll võib-olla ei tulegi, ent vähemalt saab "Guernica" valmis...
Viimased paar nädalat on möödunud äärmiselt tugevate ja inspireerivate naiste lainel. Lõpetasin Michelle Obama eluloo ja tunnen end läbinisti raputatuna. Milline fantastiline visadus, püsivus, kindlameelsus! Ometi ei ununenud Michelle'il ränga rügamise kõrval ka siirus ega soojus. Soovitan kõigile, kel oleks tarvis üht turgutavat motivatsioonisüsti!

Möödunud teisipäeval käisin kuulamas Eesti Arstiüliõpilaste Seltsi vestlusõhtut, milles särasid Marina Kaljurand, Riin Tamm, Merili Metsvahi ja Irene Käosaar - kõik lõpmata innustavad naised. Nende sõnavõttudest jäi mulle enim kõrvu kumisema, et tasub olla julge ning mitte peljata riske, sest on ju ammu teada tõde, et kes ei riski, see šampust ei joo. Kaljurand täpsustas, et tuleb olla nagu Raja Teele - kus näed võimalust, seal paku end ise mehele (metafooriliselt mõistagi (keegi ei keela ka päriselt)). Veel läks mulle hinge Kaljuranna manitsus, et meie suhtumine poliitikasse ei tohiks olla kui millessegi räpasesse, millega meie oma puhtaid käsi ei määri. Nii lõpmata kerge on rinnal ristatud kätega passiivselt mühatada, et kõik poliitikud on tainapead; hoopis keerukam (ent ka tänuväärsem) on aktiivse kodaniku rolli täita: kaasa rääkida, arvata, algatada... Selleks, et ühiskonda puudutavates küsimustes osaleda, ei pea tingimata Riigikokku kandideerima.
Ajasime pärast vestlusringi ametlikku lõppu veel pisikeses pundikeses juttu; üks tütarlaps uuris Kaljurannalt, kuidas end ikkagi töökeskkonnas noore naisterahvana meeste keskel kehtestada. Kaljurand arvas, et eks see ongi raske, ent lohutas, et õnneks ei püsi me väga kaua noored. On lootust, et tulevikus läheb kergemaks!!!

Sõitsin nädalavahetusel Tõrvast Tartusse ja sirvisin teel ajakirja Sugu: N aastast 2016, milles Kaja Kallas kirjeldab petja sündroomi (imposture syndrome) - leidsin hiljem taustauuringut tehes samateemalise lõigu ka Kallase isiklikust blogist. Milline rõõmustav äratundmine! Ma pole üksi!!! Põhimõtteliselt võib petja sündroomi iseloomustada nõnda: sündroomi põdejal on pidevalt tunne, et tegelikult ei vääri ta au ja kuulsust ja edu, mille ta on oma tööga saavutanud. Sisimas närib vastik kahtluseuss, et on vaid aja küsimus, mil teised aru saavad, et ta on tegelikult oma valdkonnas täielik võhik, kel on õnnestunud mingi ime läbi end alati arukamaks teeselda. Iga kord, kui hästi läheb, langeb kivi südamelt: "vedas, seekord ei jäänud vahele!".  Ehkki petja sündroom painab mõlema soo esindajaid, on see omane eelkõige naistele. Usun, et seda on maru hea teada, kui järgmisel korral enda väärtust alahindama kipun. Probleemi teadvustamine on juba pool võitu!
Fahrenheiti raamatutoa pildid pärinevad õhtutundidest, mil olen viibinud verivärskes põrandaaluses Tartu poeetide salaühingus. Meie rühmituse nimi on endiselt Esialgu Untitled, kuid loodetavasti leiame selle asemele peagi midagi paremat. Seni oleme joonud liitrite viisi teed ja valmistunud reedeseks üle-euroopaliseks luuleprojektiks "Borderlines", mille missiooniks on panna noored arutlema piiride teemal. Projekti idee sai alguse Ühendkuningriikides, ajendiks Brexit. Ma pole kursis kõigi reedeste esinejate etteastete peensustega, kuid sain eile üht-teist nuusutada ja julgen väita, et enamikel etteastetel on sotsiaalne antenn küljes, ühiskonnakriitikast juba puudu ei tule. Ise panen samuti siia-sinna puid alla, mõistagi läbi lillede. 8) 8)
Siit leiab ürituse kohta rohkem informatsiooni, nii et tulge, seltsimehed tartlased, tulge aga!

Mul oli plaanis kirjutada ka oma vaimse tervise võidukäigust, viimaste nädalate lõpmata suurest joogaentusiasmist, mis tulenes tõenäoliselt marraskil hingest, ja isegi esmasest tutvusest ida meditsiiniga, ent olen nüüdseks juba omajagu tippinud ja midagi peab jääma ka järgnevateks kordadeks.

Jagan teiega, kallid lugejad, lõpetuseks üht lugu Veronika Kivisilla üpris värskest teosest "Kuni armastus peale tuleb":
"Mõni juhuslikult pealt kuuldud jutukatke on kuidagi eriti magus. 
Mees telefoni, hellalt: "Tere, musi! Kell kolm saan oma uued prillid kätte ja siis kohe näemegi!""

No comments:

Post a Comment