March 6, 2019

Kui vaid elu oleks nagu poks

Käisin möödunud nädalal Taanis oma esimesel poksimatšil. Olin poksimist näinud varem vaid filmides ning kartsin, et see saab olema äärmiselt õõvastav kogemus, mida minusugune tundlik natuur üle ei ela. Nägin juba vaimusilmas mööda muskleid voolavat higi, sisselöödud hambaid, verevalumeid ja lahtist verd, sekka paari viltu löödud lõualuud. Tegelikkuses polnud üldmulje nii hull midagi. Paaril korral vajus mu peale küll kogu maailmavalu ja süngus, kui nägin, et üks vastane oli teisest ülekaalukalt tugevam ja pälvis sellega rahva ergutavad poolehoiuhõiked. Hoidsin siis südames automaatselt nõrgema poole ja lootsin, et allajääja tuhast tõuseb ja vastu virutab. Aga suuremas plaanis jäi mulle poksist mulje kui äärmiselt ausast spordialast - pärast lõpusignaali vajusid võistlejate rusikad hoobilt rippu ja vastased surusid teineteisel kätt. Oleks vaid päriselus ka nii.

Päriselu on pannud viimasel ajal natuke nördima. Sellele on andnud alust ennekõike frustratsioon valimistulemustest ja vihakõned sotsiaalmeedias, aga ka pooleaastase hilinemisega välja ujunud võlgnevus Lemon Gymile, mis on vahepeal taevastesse kõrgustesse kerkinud, ja verekeskuse keeld 2020. aasta jaanuarikuuni verd annetada, sest nähtavasti solkis Omaani külastamine mu vere kvaliteedi ära. (Siinkohal väärib märkimist, et vereloovutamine on minu jaoks äärmiselt teraapiline kogemus ja süngetest mõtetest vabanemise viis.)
Verekeskuse tädi: "Vaadake asja ikka positiivsest küljest, nüüd saate ju aasta otsa veel ringi reisida!"
Mina: "Seda küll, aga siis pikeneb keeld ju veelgi aasta võrra..."
Verekeskuse tädi: "Ärge minge siis sellistesse riikidesse!"

Samas on olnud ka mitmeid helgemaid momente. Jagasin Auras rada 88aastase vanaprouaga, kes oli aastatel 1952-1954 Eesti meister liblikaujumises, kuid käib nüüd Auras eelkõige saunamõnusid nautimas. Taanis kasvas juba jõudsasti roheline muru ja pargis õitsesid krookused, välilettidel müüdi küpseid mandariine ja läänerannik oli täis südamekujulisi kivikesi. "Tõde ja õigus" raputas väga - tabasin end mõttelt, et nii väga tahaks oma rahvusvaheliste sõpradega maha istuda ja neile terve filmi ära näidata, et nad lõpuks ometi mõistaksid, mida tähendab olla eestlane. Aga nad ei saaks vist üldse aru. Me oleme lihtsalt nii teistmoodi. 
Lõpetuseks ka üks taaslavastus aastast 1997 (reedan igaks juhuks, et 1997. aasta foto on see vasakpoolne). Varsti juba uued uudised!

No comments:

Post a Comment