March 11, 2019

TarSlämmi võit ja esimene tätoveering

Head sõbrad, mu elus leidis möödunud nädala lõpus aset kaks üpris arvestatavat pööret. Võtsin nimelt neljapäeva õhtul esmakordselt osa TarSlämmist - tegemist on Tartu poetry slam'i (maakeeli luuleprõmmu) õhtute sarjaga, mille raames astuvad lavale igasugused vahvad tegelased ning esitavad publikule kolme minuti jooksul omaloomingut. Rahval on vaba voli esinejaid hinnata ning üheskoos Tarkade Klubiga valitakse 3-5 finalisti, kes võistlevad veel samal õhtul teises voorus, sel korral kaheminutilise etteastega. Aja ületamise eest võetakse punkte maha. 
Teises voorus hinnatakse esinejaid taas ning lõpuks jäävad sõelale kaks parimat, kes saadetakse TarSlämmi superfinaali (selgituseks: TarSlämmil on viis eelvooru, keskmiselt kord kuus, nii et superfinaali pääseb 5x2=10 esinejat). Kaks TarSlämmi võitjat pistavad rinda juba üle-eestilises luuleprõmmu finaalis, mille võitja pääseb Euroopasse Eestit esindama.
Ehkki TarSlämmi veetakse eest juba kaheksandat hooaega, kuulsin ise sellest alles mõned kuud tagasi. Käisin veebruaris vaatams TarSlämmi III eelvooru ja sattusin suurde vaimustusse. Niivõrd mõnus atmosfäär, poeedid, vein, huumor, teravus, üha tihenev hilisõhtu akna taga. Olin enda peale suisa pahane: kus kivi all ma viimased kaheksa aastat passinud olen, ah??? (Hea küll, kolm viimast möödusid Saksamaal ja enne seda käisin alles keskkoolis, olles biloogia kontrolltööks tuupimise kõrvalt täiesti pime kõigele muule lahedale, mis linnas toimus.) Otsustasin, maksku mis maksab, et panen end IV eelvooru kirja. 
Võistluse eelõhtul tabas mind äng: mida ma küll teinud olen?! Olin oma luulet juba küllastumuseni mõttes edasi-tagasi kerinud, nii et see ei tundunud mulle enam ühestki otsast naljakas, ometi oli liiga hilja millegi uue loomiseks. Aga enam ei saanud vedelaks lüüa: esinejad olid välja kuulutatud, sõprade seas sõna levitatud ning mis peamine, ma olin veel hiljaaegu märkinud LinkedInis avaliku esinemise oma suurimaks trumbiks. Tuli oma saatusele vastu astuda.
Mul ei ole erksaid mälestusi laval viibimisest (mida ja kuidas ma õigupoolest ütlesin), küll aga mäletan siiani publikult tulvanud energiat ja üldist positiivset emotsiooni. Kõik see, mis oli minu peas juba igiammu igavaks mantraks kulunud, mõjus laval värskelt ja ootamatult, rahvas müristas naerda ja jagas heldekäeliselt punkte. Täitsa lõpp, sellisest soojast osavõtust poleks ma julgenud unistadagi (unistasin küll, see tähendab, aga mitte ülemäära julgelt)!! Lõppkokkuvõttes tulingi õhtu võitjaks, aga tõtt-öelda olid punktid teisejärgulised selle meeletu eneseületamise tunde kõrval, mis tõestas taas, et aeg-ajalt peab nimme oma hirmudele vastu astuma, sest vastasel juhul ei muutu me elus kunagi midagi. 

Üheksandal mail võistlen teiste finalistidega superfinaalis. Tean, et kõik finalistid on äärmiselt tugevad ja huvitavad luuleprõmmijad, nii et kindlasti ei lähe ma sinna sooviga võita. Töötan praegu just selle kallal, et jääksin ise oma esitusega rahule. Kuulasin taas Gilberti TED-talk'i, milles Gilbert annab nõu, kuidas saada üle hirmust tulevase läbikukkumise ees, kui eelmist ettevõtmist on saatnud ootamatu edu, nii et meie järgmine samm, mis iganes see ka poleks, toob paratamatult kaasa pettumuse (sest see pole enam see). Gilbert väidab, et tuleb tunda ära oma kodu - see on miski, mida me armastame üle kõige siin ilmas, olgu selleks siis kirjutamine, perekond, reisimine, ratsutamine või teiste abistamine - ning pühenduda täielikult sellele. Kui tegeleme oma suurima kirega südame tungist, mitte edujanust, ei saa maruline edu ega täielik läbikukkumine meid verest välja lüüa, niisiis ei lakka me tegemast seda, mida armastame enim. (Ideaalis.) Tsiteerin: "The only trick is that you've got to identify the best, worthiest thing that you love most, and then build your house right on top of it and don't budge from it. And if you should someday, somehow get vaulted out of your home by either great failure or great success, then your job is to fight your way back to that home the only way that it has ever been done, by putting your head down and performing with diligence and devotion and respect and reverence whatever the task is that love is calling forth from you next."
Fotod: Ekvilibrist 
Reedel läksin tegema tätoveeringut, olles endiselt eelmise õhtu uimas. Paraku polnud lumm nõnda tugev, et päästa mind täielikult tätoveerimise valust. Mingil põhjusel oli mul tätokate osas alati no-mis-see-siis-ära-ei-ole-suhtumine, hindasin kindlasti oma valutaluvust üle. Assa raibe, mõtlesin haledalt, kui kanna kandis kõrvetas, ei kunagi enam!!! Minu õnneks oli sümbol pisike ega nõudnud palju aega. Nüüdseks on kehamälust kogu valu ununenud ja ehkki aju veel häguselt mäletab, et tõesti oli valus, ei ole uus tätoveering tulevikus välistatud. Tänks, keha. Sind ja su haugimälu!

Aga ma olen nii-nii rõõmus ja rahul! Ema oleks näinud mind parema meelega liblikat tätoveerimas, mis oleks piisavalt väike, et seda palja silmaga ei näekski, ja vanaema ohkis nii vaevaliselt, nagu oleksin teda okasseaga visanud. See ei kõigutanud kübetki mu meelerahu.
Siinkohal üks stseen elust enesest, mis leidis aset enne tätoveerimist:
Ema: "Oled ikka kindel? Ma mõtlen, see jääb sulle ju igavesest ajast igavesti!!!!"
Mina: "Juudas, ema. Sa oled ikka nii dramaatiline. Ainult kuni mu füüsiline kest ära sureb."

Sest tegelikult pole ju üldse vahet?? Maksimum kaheksakümne aasta pärast olen oma sureliku ihu nagunii läbi ja lõhki ära kulutanud ning kes siis pärast üldse mäletab, mida ma mõtlesin või ütlesin või oma nahaga sellel kahesentimeetrisel pinnal tegin. (Ja eemaldada saab ka, emps, jeerum küll.)
Algava nädala märksõnadeks on kindlasti emakeelepäev, ülemaailmne kliimastreik 15.03 (mul on juba plakatki valmis!) ning kulminatsiooniks ema sünnipäev, mis on tegelikult üksnes ettekääne, et proovida seda karamellist oa-blondie't, mis on juba pikka aega järjehoidjaribal kannatlikult oma aega oodanud. 
Marii (8), kes on ilmutanud end viimasel ajal suure empaadina, kui küsimus puudutab mind ja veganlust, tuli mu juurde järgmise jutuga: "Maris, emme sünnipäev eks. Ma leidsin ühe video, kus kasteti Domino küsiseid valge šokolaadi sisse ja lasti neil tarduda, aga ma mõtlesin juba välja, et me võime teha Oreo küpsiste ja Bitteri šokolaadiga, et sa ka saaksid." :') 
See on armastus, ma ütlen.

8 comments:

  1. Nii palju asju oli, mida tahtsin kommenteerida, aga viimane lõik oli ikka kõige armsam ja nüüd kommenteerin lihtsalt awwwwwwwwwwwwwwwwwwwww.

    (okei no ikka next level kõva mutt oled ka obviously)

    ReplyDelete
    Replies
    1. <3 <3 Marii on, jah, see salajane relv, millega ma kõik oma postitused üles tuunida saan!

      (tnx)

      Delete
  2. See tätoveeringute teema hakkab klišeeks pöörama. Meenutab grafitit minu kodumaja soklil. Mõnikord on midagi sõnumitaolist, mõnikord mitte, aga üldiselt on müra. On näha, et sodimata ei ole suudetud olla.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kellele midagi tähenduslikku, kellele müra - eri inimestel erinevad eelistused (taevale tänu!).

      Delete
    2. Loomulikult saab peaaegu igale asjale enda jaoks mingi tähenduse omistada ja selle diibiks mõtestada. Pidasin silmas, et „erinevatest eelistustest” (näiteks küsimuses: kas tätoveerida või mitte) on raske rääkida, kui tätoveeringu olemasolu ise on muutumas normiks. Järjest raskem on leida ühegi tätoveeringuta inimest, kuid arvan siiski, et inimese kehal on tätoveering enda jaoks loodud tähendusest hoolimata pigem müra.

      Delete
    3. Ma arvan, et tätoveerimine on viis end väljendada - niisamuti värvivad inimesed juukseid, teevad kõrvadesse auke, kannavad teatud stiilis riideid... Ma ei usu, et juuste blondeerimine müra alla liigituks, niisamuti ei liigita ma sinna ka tätoveeringuid (mis on enamasti hulga personaalsemad ja räägivad kandja kohta rohkem kui juuksevärv). Lõppude lõpuks on ju tähtis see, et tunneksime endid oma füüsilises kestas isikupäraselt ja hästi.

      Delete
  3. See loogika pädeks paremini siis, kui oleks selge ja teada, et enne tätoveerimise ajastut (ütleme siis enne umbes 2006. aastat, kui naised end üldiselt ei tätoveerinud) ei tundnud inimesed endid oma kehas isikupäraselt ja hästi, sest neil ei olnud tätoveeringut (meremehed ja vangid välja arvatud). Pakun, et inimesed tundsid end enne 2006. aastat oma kehas hästi ka ilma tätoveeringuta. Juuste värvimine on peaaegu kogu aeg olnud, see on vähem moeasi (ehkki enamik tüdrukuid näeb hea välja ka oma loomuliku juuksevärviga, mis on sageli ilusam kui mingi väljakasvanud sinine või roosa), tätoveeringud tulid hiljuti ja on moeasi. Juuksevärvist eristab neid veel see, et juuksevärv enamasti ei kanna mingit konkreetset sõnumit. Ma natuke kahtlen, kas nt 21aastaselt suudab inimene leida oma kehale sõnumi kogu eluks. Hästi tunneb ta end arvatavasti sellepärast, et on a) teiste moodi, sest tal on nüüd ka tätoveering, ja b) ta otsekui eristub teistest, sest ta leidis omast arust mingi isikupärase sõnumi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mõistan su loogikat, kuid ei saa sellega nõustuda. Tõmban paralleeli juustuga. Juba vanad egiptlased sõid juustu, massides hakati seda tootma alles ülemöödunud sajandil - ometi ei söö keegi juustu puhtalt moe pärast? Laiem levik toob kaasa ka suurema nõudluse, eks see on üpris loomulik asjade käik. Ma ei salga, et minu tätoka tegemist soodustas tublisti fakt, et tätokate tegemine on tänapäeval hõlbus, kuna turg on lai ja konkurents suur. Samuti ei väida ma, et ei leidu inimesi, kes teevad tätokaid üksnes moe pärast. Aga minu tätoka tegemise ajend ei lange ei sinu poolt pakutud a) ega b) kategooriasse, seega pole su loogika täielik.

      Delete