April 14, 2019

Kliimastreigist, allahindlustest ja armastuse reeglitest

Käisin paar nädalat tagasi uusi teksapükse jahtimas - selliseid võimalikult tavalisi musti, kõrge vöökoha ja lihtsa lõikega. Lisakriteeriumiks veel vastupidav ja kvaliteetne materjal, ideaalis soovisin takkapihta ka hea välja näha. Täiesti võimatu ettevõtmine! Oleksin pidanud juba eos otse veeniverre rahusteid tilgutama, et teksajahil sisemine tasakaal säilitada. 
Oma suureks õnnetuseks sattusin kaubanduskeskusesse täpselt keset hooaja suurimat allahindlust - kuhu ma ka pilku ei pööranud, kõikjal ründasid agressiivsed SAH-sildid ja riidekabiinide taga looklesid Balti ketiga võrreldavad järjekorrad. Olin tunnistajaks stseenile, kus üks naisterahvas seisis riidestange ees, hulk hilpe juba paremale käele kuhjatud, ja pidas endamisi aru: "Tegelikult on mul juba liiga palju riideid, mul ei ole midagi juurde vaja, aga siin on nii palju ilusaid asju..." Noor Kaubamaja näitsik julgustas teda innukalt: "Ah mis, vanad riided viskate kõik ära, siis saategi süümepiinadeta uued asemele osta!"

Mul hakkas niivõrd kurb. Kuidas saavad säärase tarbimismentaliteediga inimesed öösiti rahus magada? Just tänapäeval, mil üldine teadlikkus ületarbimise ja pillamisega kaasneva hinna osas on suurenenud, informatsioon on kõigile vabalt kättesaadav?? Aga vist ikka saadakse. 

Käisin möödunud reedel taas kliimastreigil, mille raames moodustasime Balti kliimaketi. Tallinnas, Pärnus, Leedus ja Lätis tehti sama. Päris Balti ketiga meie kliimakett ei konkureerinud, kahjuks mitte ka SAHi riidekabiini järjekorra ketiga. Aga kohalolijad ja kõnelejad andsid piisavalt usku ja indu, et mitte pead norgu lasta.
Olen kusjuures avastanud, et plakatite maalimine mõjub teraapiliselt ja pakub sünget rahulolu, et teen vähemalt midagi. Vähemalt midagigi.
Fotod: Anni Ulm
Foto: Aldo Luud
Olen saanud viimasel ajal päris heade lugemiselamuste osaliseks, enim raputas mind "Armastuse 40 reeglit". Ma ei oleks pealkirja põhjal ise ilmselt teose sisuni jõudnudki, kui seda poleks mulle soojalt soovitatud (niipalju siis raamatu mittehindamisest kaane põhjal). Kirjutasin Goodreadsis ka, et teose pealkiri võib mõjuda eksitavalt - tegemist EI OLE eneseabi, five love languages'i ega tšakrate avamise õpetusega, vaid ülimalt kaasakiskuva romaaniga, millesse on paolocoelholikul kombel pikitud üle lause sügavaid mõtteteri. 
Mulle jäi enim meelde mõte, et inimesed on nagu savipotid - nad ei sarnane üksteisega mitte väliste graveeringute ja kaunistuste, vaid sisemise tühjuse poolest. Mõtlesin siis, et kui sisemine tühjus on meile nagunii kõigile omane (vähemalt aeg-ajalt), miks siis mitte rohkem sellele keskenduda ja väline tänan-mul-läheb-hästi fassaad kõrvale heita? 

Ma ei saa õnneks kurta - mul on fantastiline sõprusvõrgustik, kes mind õlale patsutab, kui tuju on sant. Aga just viimase aja ühiskondliku lõhestumise valguses olen endamisi mõelnud, et kui me keskenduks väliste hoiakute ja väärtuste asemel rohkem ühisele sisemisele tühjusele, mis meid inimestena ühendab, oleksime kaaskodanike suhtes kõvasti empaatiavõimelisemad. 

Sellele mõttele jätkuks ka üks väärt TED-talk - tõestuseks, et sallivuse suurendamine inimliku kontakti loomise kaudu pole üksnes ühe noore blondi tüdruku naiivne uitmõte (kes on kõigele lisaks üliemotsionaalne, sest käes on see õnnis osa kuust). Lühikokkuvõte: Özlem Cekic on kurdi päritolu poliitik ja meditsiiniõde Taanis, kes kuulus aastatel 2007-2011 Socialistisk Folkeparti koosseisus Folketing'i (Taani parlament - toim.), saades paljude solvavate meilide ja kommentaaride osaliseks. Algul katsus ta solvanguid ignoreerida, kuid paratamatult tegid need haiget - niisiis algatas Özlem hoopis #dialoguecoffee liikumise, mille raames hakkas ta oma laimajaid külastama. Tulemus? Tsiteerin: "Along the way, I have learned some valuable lessons. The people who sent hate mails are workers, husbands, wives, parents like you and me. I'm not saying that their behavior is acceptable, but I have learned to distance myself from the hateful views without distancing myself from the person who's expressing those views."

Üks mõttetera samast kõnest veel: "If you want to prevent hate and violence, we have to talk to as many people as possible for as long as possible while being as open as possible. That can only be achieved through debate, critical conversation and insisting on dialogue that doesn't demonize people." 

Vot nii. Sellised tõsised mõtted siis täna. Uute kirjutamisteni!

No comments:

Post a Comment