April 23, 2019

Konnad teel ja Aperol Spritz

Sinilillelõhna ja kollaseid liblikaid teile, kallid blogilugejad!! Nüüd on küll looduses lahti läinud üks suur trallitamine, pidu ja pillerkaar, kevad tükib kohe vägisi põue. Viimasel ajal on raske toas püsida, niisiis olen katsunud õuesviibimist oma argitoimetustega lõimida. Sõitsin eile rattaga Luunja parki valgete ülaste keskele "Tõe ja õiguse" viiendat osa lugema ning käisin täna hommikul Kuradisillal luuletamas, näiteks. 
Ühtlasi on mus pead tõstnud tung pärastlõunati aperatiive pidada - ju on päikesepaiste äratanud vahepeal unustuste hõlma vajunud Lõuna-Itaalia elustiili. Mõistuse häälel on mu tungide vaoshoidmiseks üsnagi kaalukas argument - sage Aperol Spritzi rüüpamine kesklinna kohvikutes laostaks mu õige pea -, kuid õnneks pole tungid kuigi paljunõudlikud, ühest-kahest korrast on (seniks!) täielikult piisanud.
Muidu on elu kulgenud tasapisi, suurimaks muutuseks ehk see, et tunnen üha sügavamat huvi improteatri telgitaguste vastu. Olen käinud nüüdseks kolmes avatud improtunnis ning katsunud oma lavahirmu seljatada - usun, et mida rohkem end rambivalgusesse sundida, seda kergem seal hakkab. Harjumise asi. Minu huvi impro vastu on aga tühine Marii vaimustusega - võtsin ta eile kaasa improlahingule, õrn hirmupiste rinnus (mine sa tea, äkki seal tehakse kahemõttelisi nalju, mis pole Mariile eakohased...), kuid selgus, et Marii elas etendusele kõige intensiivsemalt kaasa, kilkas rõõmust ja tõstis agaralt kätt, kui publikult inspiratsiooniks kohti ja tegevusi küsiti. Koduteel lahkas ta üksipulgi oma lemmikstseene ning soovis neid tingimata minu ja Martini peal taaslavastada. Paralleelselt improteatrihuviga on temas süvenenud huvi ka värsside vastu - alles hiljaaegu kirjutas ta sõbrannaga luuletuse konnapoiss Filippist, kes pääses napilt autorataste alt, ning esitas selle luulekonkursile "Hüppav konn".
Eveliniga mõtteid mõlgutamas ja Martiniga "väikesel värskendaval jalutuskäigul", mille käigus veetsime tunnikese hoopis prügi koristades:
Ega mul rohkem teab mis pöördelisi uudiseid polegi. Sinilillepildid pärinevad ühelt ülimalt toredalt Kiidjärve-Taevaskoja matkalt ning ülejäänud kaks said jäädvustatud möödaminnes nädala sees. 

Mind isutab kohutavalt võrkkiige ja moosisaiade ja seikluste ja vanaema vaarikate järele (millegipärast tundub mulle, et kõige kauem tuleb oodata just viimaseid, kuid kergendasin vähemalt pisutki oma ootust rediste, salati, sibulate, basiiliku ning tomatite muldapistmisega).

2 comments:

  1. Väga meeldib see meeleolumuusika!

    ReplyDelete
  2. Üks hästi hea muusikamaitsega sõber soovitas! (peaaegu sama hea kui see pilt, eks)

    ReplyDelete