April 1, 2019

Sattusin taas lavale, jagan värsse ja kilde argielust

Kuitahes kiivalt sa noorsugu kaitsva vatiteki sees hoida ei püüaks, ikka sirguvad nad omasoodu ja triivivad su haardeulatusest välja, kiviaegsetest dogmadest eemale. Generatsioonide vahel laiuv järsk lõhe annab endast iga päevaga üha häälekamalt märku - aina rohkem pööritab peatselt üheksaseks saav Marii silmi ja ohkab "miks sa ometi nii tobe pead olema", kaebusesse põimitud kogu maailma rusuv masendus. 
Marii on, muide, avastanud endas tugevad vlog'imise alged. Seni pole ta videod veel netiavarustesse jõudnud (ma vähemalt loodan sügavalt), ent tal on tavaks saanud õhtuti ühe pereliikme juurest teise juurde jalutada, filmiv telefon pihus, ise pereliikmete tegevusi kommenteerides ja intervjuusid nõudes. Oma esimeses ametlikus videos, mida mul ka armulikult näha lubati, tutustas Marii vaatajale oma sünnipäevakutseid ja iseennast: "Mina olen Marii, mul on pikad kastanpruunid juuksed ja tore elu."

Muide, just nüüdsama käisid nad klassiõega poes, et osta pakk tortillasid ja üks muna - üheskoos filmiti tortillade ahjupistmise protsessi ja omletitegu. Käisin ise kah köögis videoreportaaži sündi tunnistamas. Köök oli pööratud täielikult peapeale, laual lebasid segamini munakoored ja avatud käärid. Pann oli nihkunud kuumalt pliidiplaadilt kümmekond sentimeetrit vasakule ja tüdrukud, mõlemal pihus filmiv telefon, kummardasid parajasti vedela muna kohale, imestades, miks see ometi ei küpse. 
"Nihutage pann kuumale plaadile tagasi," jagasin lahkelt nõu. Tüdrukud tänasid. 
"Kui panni varrest kinni hoida, ei sõida see omletti pöörates eest ära," ei suutnud ma end tagasi hoida, kui olin mõnda aega jälginud tüdrukute võitlusi pannilabida, liiga vedela munaga, eest nihkuva panni ja telefonidega, mida ei saanud sugugi käest panna. Jälle oldi tänulikud. 
Pillasin nii muu seas, et võib-olla tasuks enne omletiteo ülesfilmimist endale omletitegemise põhitõed selgeks teha, kuid see ei olnud ülemäära populaarne seisukoht. Jäin vähemusse kaks ühe vastu.

Nüüd istun teises toas ja tunnen kerget kärsahaisu, kuid oma suureks üllatuseks kuulsin äsja ka entusiastlikku lauset: "Ja nüüd filmime nõudepesu!"
Kuna käin tihti Auras, on mul välja kujunenud üpris põhjalik ülevaade saunakultuurist - vastupidiselt stereotüüpsele naiste-saun-on-kädinat-täis-arvamusele on Aura saun enamasti üpris vaikne, aeg-ajalt katkestab mõni "kasmavõinleilivisata" lavalistujate sisemonoloogid.
Täna sattusin lahedate memmekeste sauna, kusjuures üks neist paistis olevat just lõpetanud sajandi nalja (kui teha järeldused selle põhjal, et ülejäänud kolm luksusid naerust ja pühkisid pisaraid, jutuvestja enda keha vappus samuti uhkusest).
"Millest ma ilma jäin?" pressisid uudishimulikud sõnad tee vabadusse enne, kui jõudsin suu sulgeda.
Jutuvestja teatas, et ta oli hommikul maakonnaliini bussijuhile öelnud "Tartu bussijaama, palun!" asemel "ujulasse, palun!" ning bussijuht vahtinud teda arusaamatul pilgul. Õnneks leidus bussis veel üks daam, kel oli jutuvestjaga sama siht, nii et üheskoos said nad bussi tagumisel pingil terve tee itsitada.

Radadel kohtab ka igasuguseid kirevaid tegelasi. Kord jagasin rada meesterahvaga, kes võis olla kolmekümnendate lõpus. Ühel hetkel ta lahkus - arvasin juba, et saan raja tervenisti endale ahnitseda, kuid eksisin. Ta tuli tagasi, suutmata laia naeratust tagasi hoida: "Ma olen selle trenniga juba üheksasada grammi alla võtnud ja ma pole veel tervet tundigi ujunud!" 
Teisel korral ujus mu kõrval umbes samas eas meesterahvas püüdlikult intervalle ning tahtis nähtavasti muljet avaldada. Kuna suhteliselt edev oleks öelda "ma ujun 50 meetrit 31 sekundiga", valis ta hetke, mil ma parajasti vett lonksasin, ja kurtis: "Nii raske on saada oma aega kolmekümne sekundi peale, alatasa jääb üks sekund puudu!"
Kevadpäike muudab linnapildi ja inimesed kordades rõõmsamaks. Nägin kaht gümnaasiumiealist kevadmantlites kutti, kes olid süvenenud hoogsasse vestlusesse, üks neist tõstis käigu pealt üles plastmasskarbi ja viskas lähedal asuvasse prügikasti. Viis minutit hiljem avanes papa Jannseni ja väikese Lydia kuju juures võrdväärselt liigutav vaatepilt: pingil puhkasid jalga veel kaks innukat vestlejat, kuid mitte kõne-, vaid viipekeeles. 
Kui vaid poliitika meie päikeselisi kevadmõtteid ei tumestaks! Vanaema helistas mulle kord: "Tead, Maris, ma ei saanud eile öösel nende koalitsioonikõneluste pärast üldse magada!"

Natuke viimase aja käikudest ka: käisin hiljuti gümnaasiumiaegse kirjandusõpetajaga jalutamas ja kevadõhku hingamas, sain asjalikku armunõu ning takkapihta veel ühe Kundera teose. Üleüldse kuuluvad Tartu kevad ja jalutamine kohustuslikus korras kokku, üha rohkem kannavad jalad mind  hilisõhtuti kella 23 paiku veel tunnikeseks Toomemäele, et ööhämaruses mõtiskleda ja unistada.

Mu suureks rõõmuks muutub Fahrenheiti raamatutuba üha kodusemaks, meil on välja kujunenud väga äge noorte luuletajate tuumik, kellega käime aeg-ajalt teed joomas ja kirjutamas. Eelmine nädal Fahrenheitis möödus suuresti rahvusvahelise luuleprojekti "Borderlines" tarbeks luulet ette valmistades, millest tegin veidi juttu ka eelmise postituse lõpus. Siin üks igavesti vahva jäädvustus meie pundist luuleõhtu lõpus puuviljaliudade taga:
Üritusest endast: toetusime oma tekstidega Hasso Krulli müütilisele luulekogule "Euroopa" ning pidasime dialoogi Eesti ja Euroopa vahel. Detailset juttu siinkohal ei tee, esitasin laval kolm teksti ja avaldan neist siin esimese.
*
Katkend Krulli "Euroopast": 
Mu keha on mu esivanemate 
unenägu. Luu ja nahk, karvad 
ja rasv: nemad nägid seda juba 
ammu, aga mööda on läinud 
nii vähe aega, et keegi ei usu 
seda. Mu perse ei ole ilmaasjata 
selline vetruv ja ümmargune: 
keegi on tema peal juba tuhandeid 
aastaid istunud, siis laenati kanni- 
kad minule, ära kuluta neid 
lihtsalt ära, kui istud, siis istu 
mõnuga. Istu kohe mõttega. 

Minu edasiarendus (I): 
Mul on palav. 
Kannan oma esivanemate parkunud nahka 
täis arme ja haavu ja rebendeid 
ega mahu sellesse kuidagi ära. 
Kõri juurest pitsitab, 
keelepaelad on aastatuhandeid väldanud vaikimisest 
marraskil. 

Mu luud ja nahk, 
karvad ja rasv, 
kondid ja sapp, 
magu ja maks, 
hingetoru, kusejuha, 
munasarjad, käbikeha, 
põselohk ja sääreluu, 
vaagen, põrn ja pärasool, 
kapillaarid, süda, veen, 
uss ja ripik, kops ja neel – 

need on juba ammu enne mind mõisapõllul rassind, 
leivajärjekorras passind 
ja käinud Siberiski ära, 
nüüd külastavad odavlennufirmadega 
ERASMUSe sõpru Euroopas, 
30 SPFi voolab maha mu vaarema päevitund nahalt, 
hommikujooga avab mu vaarisa tšakrad-diafragma, 
augud uuristavad mu esivanemate kõrvalesti 
ja kanda on torgitud tint, mis püsib seal igavesti. 

Aga mina põrnitsen peeglist altkulmu 
oma esivanemate poolt sisse kantud ürpe, 
nendega kaasnevaid tõbesid, valusid, kirpe. 

„Maris, meie isapoolses suguvõsas kanduvad üle põlvkonna naisliini pidi koletud puusahaigused,“ hoiatas vandeseltslaslikult vanaema 
ja lohutas: „aga tänapäeval saab ju opereerida!“ 

Vahutan vihast. 
Mina ei tahtnud ju sääraseid muresid, reisi ja nina, 
miks minul ei võiks olla midagi täiesti uut ja oma? 

"Rumal plika, kõik me kanname pruugitud rüüsid, 
geneetilist taaka. 
Oleme second-handid, 
third-handid, 
inimkonna-tekke-algusest-peale-handid 
ja sinustki saab kord su järeltulijate komisjonipood, 
pesuehtne HUMANA. 

Pärandad jäsemed uutele põlvedele, 
niisiis hoia neid hoolega, 
ära liiga palju kuluta, 
hoia nagu kaks nädalat näritud nätsu 
raudse eesriide taga."
*
Tänaseks kõik, head lugejad, kaunist kevadet ja uute muljetusteni! :)

3 comments:

  1. Oke luuletus on väga vohh ja tartu kevad ja jalutamine ka, aga millal siis ikkagi Marii kanalit subscribeda saab? Ootan!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Loodan kogu südamest, et sellega läheb veel (VÄGA KAUA) aega, aga kui see kanal peaks kunagi ilmavalgust nägema, oled esimene, kes sellest kuuleb!!

      Delete
    2. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis sa avastad selle tõenäoliselt nagunii enne mind...

      Delete