May 23, 2019

Hommikused kastepiisad ja pesunööripiknik

Ärkasin eile varahommikul juba kell 04.10, et Eveliniga päikesetõusu paiku Luige tiigi ääres kohtuda - meil oli kindel plaan ta peatselt avaldatava laulu tarbeks (!) ilusaid lõike filmida. Leidsimegi äärmiselt looduskauni paiga, tuli vaid valgust ja nurka timmida. Jeerum, ma polnud juba pikka aega statiiviga jännanud ega (piinlik tunnistadagi) kaameral isegi objektiivi vahetanud - mulle meenus kuskilt udu tagant, miks pildistamisprotsess mulle vanasti niivõrd palju põnevust pakkus...
Kui video kord (loodetavasti juba homme!) netiavarustesse jõuab, jagan seda kindlasti ka siin. Mainin juba etteruttavalt ära, et kaadri taga ei näe te mind, kes ma külitasin horisontaalis Evelini jalge ees, miljon sääske ümber pea ja pisikesed satikad jalgu hammustamas, telefon välja sirutatud vasakus käes Evelini poole suunatud, et ta kuuleks loo tempot ja saaks kaasa laulda. Vaatasin tõtt veiklevate kastetilkadega ja jälgisin, kuidas üks väike ämblik üle mu küünarnuki ronis - nüüd te siis teate, millistes tingimustes sündis seesamune kastepiisapilt. 
Jäime mõlemad purki püütud video lõpptulemusega rahule - kell 06.10 mööda hommikullast Emajõe kallast kodu poole jalutades ja Mari Kalkuni "Riinukese valssi" kuulates puges põue soe tunne küll. Kojujõudmise hetkeks (06.27 - toim.) oli mul juba 5600 sammu täis.
Martin väisas vahepeal korraks kodumaad - põhiliselt selleks, et ajada dokumendid korda ja suunduda suveks USAsse raamatuid müüma (irooniline, et olin varem USA raamatukaupmeeste suhtes pigem tõrges, ent tema ettevalmistusi kõrvalt jälgides tundsin tahes-tahtmata uhkusesööstu, et mul on nii hakkaja vend). Pidasime perega ta lahkumise-eelsel õhtul pesunööride vahel piknikku. Linad lehvisid me ümber tuules, meie maiustasime brownie ja kultuurmustikatega, mis olid juba päriselt ka marja mekiga. Ema hädaldas, et ta ei saa meid üldse pildile, ilma et linad taustale ei jääks, ja meie katsusime teda veenda, et see just ongi lahe. Jõime valget veini, mille Martin oli six pack'ina Saksamaalt läbi sõites kaasa toonud. Sellega seoses üks seik elust enesest:
Martin (suht kohe pärast uksest sisse astumist): "Head emadepäeva tagantjärele! Mul läks täitsa meelest õigel päeval kirjutada, aga näed, ma tõin veini ja..."
Ema: "Oi, ei pidanud siis raha raiskama..."
Martin: "Ah ei, ära üldse muretse, see oli mingi kõige odavam, soodukaga!"
(Pidasin talle pärast lühiloengu, et teinekord ei maksa kingituse saajale mainida, et valisid poest kõige odavama, soodukaga.)

Käisin eile ka Sirelil külas, pistsime koos õunakoogi ahju ja siis lebasime ta aias võilillede vahel, kusjuures ta luges mu luuletusi ja kortsutas natuke kulmu. Usun, et mul oli seda raputust väga vaja - pärast luuleprõmmu võitu võttis mus kiirelt maad pettekujutelm, et mine sa tea, äkki mul ongi kaasa sündinud luuleanne ning äkki ootab kogu maailm hinge kinni pidades, mida mul ka öelda on. Päris nii see siiski ei ole, mõistsin ta kipras pilgust. Tööd on vaja teha. Rämedalt tööd on vaja veel teha.

2 comments:

  1. hahahaha kuigi keha on sääse ja muude sitikate punne täis, siis ütleks video võtete kohta, et ikkagi nothing to regret!!
    Aitäh-aitäh-aitäh, igaüks ei ole nii hea vennas, et viskab ämblikute ja sääskede vahele pikali, et sõber saaks oma järka youtube'i video purki!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hahahahaaa, no küll sa need ämblikud ja satikad kunagi mu tulevaste blogikujundustega tasa teed!!!!
      <3

      Delete