May 16, 2019

Jaapanlanna, kuusevõrsed, Teeme Ära ja leppimine

Tere taas, kallid lugejad! Suur rõõm on olla tagasi!
Viimasest postitusest lahutab mind jada kordaminekuid ja pettumusi, olen purjetanud emotsioonide skaalal tavapärasest kordades drastilisema amplituudiga. Kõige suurema pettumuse jätan praegu heaga kõrvale (loodan lahata seda tulevikus stiilis "näete, kui nõme vahepeal oli, aga vot kui tore, et kõik taas jonksu sain"), ka suurimast õnnestumisest (TarSlämmi 2019. aasta hooaja võit!!!) kirjutan eraldi järgmises postituses. Jagan täna hoopis killukesi ja pisimärkamisi argielust, mis jätavad mulje, justkui oleks mu elu kulgenud tavapärases rütmis.

Niisiis! Nagu kohe esimeselt pildilt näha võib, külastas mind vahepeal jaapanlannast sõbranje, kellega käisime Taevaskojas matkamas: krõmpsutasime metsa all kuusevõrseid ja jänesekapsast, haukasime karaskit ning maiustasime Kalevi šokolaadiga. Ta on oma akadeemilise tausta poolest antropoloog, hingelt suur slow food'i, orgaaniliste toitude ja aeglase elustiili austaja. Niisiis saabuski ta Euroopasse, et teha veidi mitteformaalset empiirilist vaatlust tulevase lõputöö tarbeks, mis võtab luubi alla inimsuhete kvaliteedi ja ühise toidulaua omavahelised seosed. 

Ta lõi laineid ka kodus: maalis Mariile hieroglüüfe ning demonstreeris oma origami oskusi (nagu stereotüüpsele jaapanlasele igati kohane). Ema kiindus temasse niivõrd, et ei tahtnud teda enam sugugi ära lasta. Mulle tundub, et mida rohkem ma välismaalasi koduseinte vahele toon, seda rohkem hakkab emagi uskuma, et tegelikult elavad kõikjal valdavalt head ja toredad inimesed ning et uudistes maalitud pilt ühest pommiplahvatusest teise järel ei kajasta päriselt pilti väljaspool meie kodumaa piire. Selliste pisivõitudega ma ta maailmapildi lõpuks murendangi, jee (ootan juba, kuni ta mu moslemitest sõpradega kohtub)!
Laupäeval võtsin osa Seiklejate Vennaskonna "Teeme ära!" kanuumatkast, mille eesmärgiks oli koristada Õhne jõge. Ilmataat polnud meie vastu armuline - järjekindlalt piserdas ta meile kaela seenevihma, mis kasvas viimasel tunnil jõudsas forte's paduvihmaks -, kuid sellegipoolest jäi hinge soe tunne. Leidsime valdavalt plastpudeleid, kuid ka jalanõusid, päikeseprille ja suuremaid "aardeid", sh täies hiilguses autorehvi (õnneks polnud prügi nii palju, kui ma oma kõige hirmsamates unenägudes kartsin). Pärast edukat koristustööd pakuti Marja talus kosutavat talgusuppi ja soolast plaadipirukat, mõlemat ka vegan versioonis, jehhuu!

Vastukaaluks positiivsele söögikogemusele Seiklejate Vennaskonna matkal sain eelmisel nädalal pisišoki osaliseks Põltsamaa Ühisgümnaasiumis. Seal toimus noorte loomekonkursi "Ood eesti keelele" lõppvoor - käisin Aliisile ja tema luuletusele pöialt hoidmas. Ilmselt olen liialt ära harjunud Treffneri-, ülikooli- ja tavaeluga, kus üha rohkem lähenetakse inimeste toidueelistustele individuaalsemal tasandil (st et valikus on mitut nägu ja tegu toite), niisiis vapustas mind hingepõhjani, et ühtäkki tõsteti kõigi taldrikutele kulbitäis standardtoitu, mõistagi lihaga. Näksisin kurki ja porisesin endamisi, et midagi sellist pole ma kogenud põhikoolist saati. 
Vetsukabiinid olid ka kitsad.

Kuna käesolev postitus on olnud seni valdavalt toiduteemaline, pean vajalikuks ka mainida, et avastasin end ühel õhtul kodus kokkamast, põll ees!!! Selle ettesidumine käis nõnda loomulikult, et ma polnud seda tähele pannudki. Teadmine rabas mind niivõrd, et pidin korraks istet võtma. Olengi nüüd keskealine valmis, jah?! 
Ohutus ja banaanid eelkõige! Seiklejate Vennaskonna kanuumatk.
Istusin ühel hilisõhtul Anu ja Lauraga Veinis ja Vines, kui kõlaritest kostus "Aeg on lahkuda" - lokaali delikaatne viis teada anda, et me nüüd sulgeme, minge ära. Midagi mus ärkas. Kuulasin seda lugu hästi palju 2015. aasta oktoobriõhtuti pimedas pargis jooksmas käies, kui olin äsja Saksamaale kolinud, (veel) sõpradeta, stressis ja õnnetu. Nüüd aastaid hiljem heade inimeste keskel sama lugu kuuldes, mil olin parajasti eluga rahul, mõjus see äärmiselt veidra kontrastina. Naljakas, kuidas ajad ja tunded muutuvad, mälestused jäävad.

Tegelikult on mul veel üks hea uudis, isegi parem kui TarSlämmi võit. Võtsin eile julguse kokku ja kirjutasin kunagisele parimale sõbrannale - meie virtuaalne vestlus lõppes 2015. aastal järsult sõnadega "mu lokitangid on sinu käes, too need palun tagasi" - "okay". Heitlesin enesega "saada" nuppu vajutades kõvasti, sest väljavaade vastusest stiilis "ma ei taha sinust midagi kuulda" ei köitnud mu meeli just ülemäära, ent nagu ikka, aitas ettekujutlus iseendast surivoodil õige otsuse langetada. Vajutasin "saada" ning teadsin, et vähemalt saab mu hing rahu. 
Juudas, milline ainuõige otsus see oli!!! Sõbranna kirjutas vastu, et temagi on minust palju mõelnud ning mind unes näinud, mille peale mina julgesin tunnistada, et minagi näen teda alatasa unes, mille peale tema teatas, et ta pole vist kedagi teist nii palju unes näinud, mille peale mina pidin nentima, et mina samuti mitte. Hakkasime teineteist kohe Instagramis jälgima (haha) ning panime paika kohtumiskuupäeva. 
Niisiis, palun väga: järjekordne tõestus, et elada tuleb ajendatuna uudishimust, mitte hirmust - oleksin kirjutamisele käega löönud, veedaksin võib-olla terve ülejäänud elu sõbrannat unes nähes, täielikus teadmatuses, kas tema ka minule vahel mõtleb... 

Nüüd aga vabandan ja tõmban siin otsad kokku - pean end meie kohtumiseks ette valmistama, võttes kokku viimased neli aastat oma elust, haha. Järgmiste muljetusteni!

No comments:

Post a Comment