May 30, 2019

Kasvamine

Meeleolumuusikat*
Üks ring on täis saanud. Tunnetasin seda eriti tugevalt eile, mil kohtusin - nagu teisipäeviti ikka - ühe äärmiselt kalli sõbrannaga, et üheskoos lõunatada ja jutustada. Käime niimoodi teisipäeviti koos juba veebruarist saati. Põhjus, miks elu meid üldse nõnda kokku viis (olime tõtt-öelda aastate jooksul teineteisest kaugenenud): luhtunud suhted, tühjus ja pettumus kõiges. Elasime mõlemad enam-vähem samal ajal üle kalli inimese kaotuse, niisiis asusime pakkuma teineteisele vastastikust tuge, lohutust ja tröösti. 
Esimest korda istusime Kremplis, südamed kipitamas ja hinged marraskil, taustaks mahe Eplik. Oli ka pisaraid. Nädalate möödudes ja esimeste päikesekiirte saabudes hakkasime üha rohkem Toomemäel jalutama - mäletan, kuidas vaatasime Tartu siluetti ja nentisime, et tühised rõõmud küll on, aga sügavat õnne- ja rahulolutunnet mitte. Üksnes tuim eksistents. 

Täitsa lõpp, milline kontrast eilsega! Kõlaritest kostusid üksnes rõõmsad lood, mõlema silmad särasid - me suisa pakatasime elurõõmust, uuest lootusest ja tegutsemistuhinast. Sõime suurepärase isuga pastat ja sõbranna tellis marjakookigi, mitte ei lükanud poolt suppi kõrvale nagu esimesel korral, kui puhtfüüsiliselt ei jaksanud. Niivõrd palju olime vahepealse aja jooksul sappi kääritanud, välja hinganud, enesega tööd teinud, kasvanud.
Tõtt-öelda oligi tegemist meie viimase taolises formaadis kohtumisega sel hooajal (suveplaanid pressivad peale)!  Sõbrannat ootab sada tööd ja toimetust siin- ja sealpool merd, õigupoolest lendaski ta juba eile öösel seitsme maa ja mere taha (okei, vist siiski mitte päris seitsme). Ma isegi sõlmin vaikselt otsi, et Eestiga kuuks ajaks hüvasti jätta. Lendan pühapäeval Kõrgõzstani, kus hakkan sotsiaalselt vähekindlustatud ning rasketest oludest pärist lastele kunstiteraapiat läbi viima. Siis ongi juba laulupidu otsapidi käes, kusjuures mulle lendab külla kamp armsaid sakslasi. Eesti vajab tutvustamist, road vajab trippimist, raha vajab teenimist, Karina ja Omari vajavad laulatamist ning ülikoolgi vajab suve lõpus alustamist. Sellest kõigest siiski mõni teine kord...

Tahtsingi tänases postituses lihtsalt välja tuua, et elus käivad rasked ja helged ajad ikka lainetena. Mõnikord on need raskemad ajad küll kohe eriti rasked, kuid meri ei jää igaveseks mäslema. Tuleb lihtsalt kannatlikult selginemist ja päikesepaistet oodata.
Siin üks asjakohane päikeseline pilt kliimamarsilt (ärge laske end eksitada - see sõbranna, kellest ma rääkisin, ei ole Marilind :D).
Foto: Tiit Tamme
Demonstreerin lähemalt ka meie "Usume teadlasi" plakatit - oleks me vaid siis teadnud, millises seisus on Eesti teaduse tulevik loetud päevad hiljem...
Foto: Tiit Tamme
Kuna ringide teemal sai juba mõtiskletud, siis siin veel üks seik. Kirjutasin juba mitu-mitu postitust tagasi, et võtsin lõpuks südame rindu ja kirjutasin sõbrannale, kellega läksime viis aastat tagasi riidu. Nüüdseks oleme juba kaks korda kohtunud; sõnumeid vahetame samuti, justkui oleks tulvavesi paisu tagant pääsenud. Mul on selle üle ainult hea meel. Väike noomitus iseendale: milleks oli üldse vaja nõnda kaua oodata ja muretseda? Aga parem hilja kui mitte kunagi, eks. See oli üks igavene pirakas ring, ümbermõõduks meie viieaastane vimmaperiood (oh, siit saaks ju isegi raadiust võtta, r=5/2π), kuid lõpuks ometi on seegi ring sulgunud. Kuidagi... terviklik tunne on.

Muud juttu ka. Olen viimasel ajal saanud tavapärasest rohkemate muusikaliste raputuste osaliseks. Kõige kõrgemale tõstis mu ihukarvad E STuudio noortekoori ülesastumine Prantsusmaa konkursikavaga - parimad viis eurot, mis ma elus olen kulutanud!! Jõudsin järeldusele, et muusika on tõepoolest ülevaim kunsti vorm, milleks inimkond on võimeline. Luule ja proosa ja maalikunst ja arhitektuur ja tants on ka vägevad, aga muusika... Ja veel selline! Olen sõnatu. 

*Midagi olen siin maapealses elus õigesti teinud, et mind ümbritsevad niivõrd andekad sõbrad, et saan meeleolumuusikat valides üksnes nende loomingus püherdada. Laske samas vaimus edasi!

No comments:

Post a Comment