May 19, 2019

Maailm vajab hädasti rohkem 9aastaseid

Olen siin juba varem juttu teinud ühest müstilisest kodutänava 9aastasest, kes suudab mind ikka ja jälle oma vahvate tegude ja ütlemistega muigama ajada. Kord kõndisin kodu poole, kui silmasin teda sirelikobaraid korjamas. "Mis teed?" ei suutnud ma kuidagi küsimata jätta. "Sirelikobaraid korjan," kõlas lühike vastus. (Aa.)
"Sa minu poole ei taha tulla?" küsis ta ühtäkki asjalikult, justkui oleksime kursakaaslased või head sõbrannad. "Ikka võib," arvasin, süda uudishimulikult rinnus põksumas. Läksime. "Kahe tunni pärast tuleb mulle muidu sõbrants külla, keda teised koolis narrivad, sest tal polnud vahepeal juukseid. Sai keemiaravi," seletas ta mulle trepist üles kõndides. Sellist vapustavat pööret ei oleks ma osanud oodata. "Kasvavad talle nüüd siis juuksed juba tagasi?" uurisin ääri-veeri. "Jah, ikka..."

Jõudsime kohale. 9aastase tuba oli kui aardekirst: kõikjal pildid, nipsasjakesed, savist ja plastiliinist voolitud kujud... Ja taimed! Ta kasvatas tillukesi taimepoegi aknalaual munarestides ning oli pistnud taimetutte teeküünalde ümbristesse, mõned isegi kasutatud rakettidesse (!). Suuremad mühasid savipottides, kusjuures ta tõstis neid oma sõnul vastavalt vajadusele suurematesse pottidesse ümber. Nüüd aga torkas ta värsked sirelioksad vaasi, visates närbunud ära. "Vaata, ma keetsin eelmisel nädalal sirelitest lõhnaõli, panin sidrunit ka täienduseks," demonstreeris ta mulle potsikut, millest hõngus tõepoolest veidi sirelite ja sidruni lõhna. "Kuidas, oota sa ise keetsid-" ei mahtunud see mulle sugugi pähe. "No daa!"

Veidi hiljem uudistasime ta kalu. "Kuule, hoia korra akvaariumit, ma pean korra veenduma, et see generaator ikka töötab," teatas ta järsku. Enne kui arugi sain, oli ta selle mööda lauda otsapidi mulle sülle lohistanud. "Töötab," juubeldas ta võidukalt. 
(Ma olen veendunud, et sellest lapsest kasvab kord vääriline jünger mu esimesele Saksamaa korterikaaslasele Zorale.)
Marii - samuti üheksane - ümiseb viimasel ajal kõlaval häälel kaasa "Maa tuleb täita lastega" ning on veendunud, et lapsendab tulevikus oma võsukesed lastekodust. Tal läheb juuni alguses kitarriõppe katsetele ning tal on kindel soov töötada ühel päeval MTÜ Kasside Turvakodu heaks. Tõele au andes tundub ta juba nõnda mõistlik, et lobisesin kord täiesti mõtlemata kolmandale isikule Marii kuuldeulatuses välja, et meil käisid möödunud talvel kõige lahedamad jõuluvanad, Madis ja Teodor... Ta sai vist aru. Aga draamat ei tulnudki. Võib-olla olid tal kahtlused juba pikemat aega.

Vanaema kandis raiuti üks uhke kask maha, sest see langetas möödunud suvel heast peast kõik oma lehed ja kuivas saladuslikul kombel omaenda tüve otsas kokku. Ümbruskonna naised teavad rääkida, et tüvest leiti auk, kuhu keegi olla süstinud tahtlikult mürki, sest kask varjavat vaadet. (Läheduses asub mitu suvilat.) 
Mu muidu rahulik ja pigem loid isa, kes tõelise eestlase kombel niisama kergelt juba ei sütti, oli täiesti löödud. "Mis inimene see on, kes nii teeb?!" nõudis ta nördinult. Jah, mis inimene see on?

4 comments:

  1. Hei! Suundun peagi Erasmuse vahetussemestrile (üheks semestriks). Olen nii mõnestki allikast kuulnud, et need, kes mitmeks aastaks välismaale õppima suunduvad (nt terve baka välismaal teevad) on end just esimesel poolaastal kõige kehvemini tundnud, õnnetud olnud ja end justkui vales kohas tundnud.
    Sellest tulenevalt on minul pähe tekkinud muremõtted - kui minu välismaa-periood kestab vaid pool aastat, siis kuidas teha nii, et pool aastat poleks.. kurb? Olen aru saanud, et sina oled nii mitmelgi korral õpingute käigus oma elukohta vahetanud, seega ootaksin huviga sinu nõuandeid (või miks mitte tervet postitust!) selle kohta, mida sa soovitaksid teha või kuidas end õigele lainele seada, et kogu poolest aastast saaks tore kogemus, mitte et alles neljandal kuul tekiks tunne, et olen õiges kohas. (kust leida kõige lahedamaid tuttavaid, kui tundub, et ühtegi sõpra ei ole? kuidas leida üles "enda" inimesi? aja sisustamisega mul endal vist suuremaid probleeme ei oleks, sest suures linnas leian tegevust ikka). Ahjaa, mainin ära, et suundun Lääne-Euroopasse. PS! Mõningaid nippe olen su postitustest kogunud küll. Aga ehk tuleb sul pähe midagi eriti olulist!

    Heade soovidega
    anonüümne =)

    ReplyDelete
  2. Hei! Nii äge, et lähed, see tuleb kindlasti väärtuslik ja edaspidiseks eluks õpetlik kogemus! Kui mu nippe hoolega järgid, siis võib-olla isegi lahe, haha (okei, nii tõsised lood nüüd ei ole, äge tuleb igatahes!).

    Kõige suurem õppetund, mille oma nahal ka läbi elasin (paraku kõlab ka kõige suurema klišeena): ole ise hästi aktiivne! Erasmusele minnes on teil enne loengute algust kindlasti mingi arrival week ja tihe programm, käi siis igal pool kohal ja kui vähegi võimalik, ära otsi endale sel perioodil kohe tööd ega pane ennast kohe alguses öövahetustega kinni. Sellistele orgunnitud üritustele voolab kokku palju sinusuguseid inimesi, kes on samuti uues linnas täiesti võõrad ja äärmiselt altid sõprussuhete loomiseks, kasuta seda siis targasti. ;) Sain kindlasti juba arrival week'i jooksul kasulikke tutvusi, kellega suhtlesin terve vahetussemestri vältel - mõnega siiamaani.

    Võib ka juhtuda, et arrival week'il kohatud inimesed ei ole siiski päriselt sinu cup of tea - muidu igati sõbralikud ja toredad ja jutukad, kuid jäävadki pinnapealseteks tuttavateks; nendeks, kellega on lahe mõned õlled võtta ja karaoket laulda, aga mitte oma hinge tumedamaid soppe lahata. Et leida OMA inimesi, tasub alustada hoopis sellest, et otsid kohti ja üritusi, mis sulle meeldivad. Kindlasti tutvustatakse teile mingil hetkel erinevaid tudengiorganisatsioone, mine ja viska pilk peale (appi tuleb ka Facebook)! Kui sind kõnetab näiteks väga LGBT-temaatika ja sa ühined tudengite LGBT-organisatsiooniga, on šansid suured, et kohtud seal inimestega, kellega sul on juba eos arvestatav ühisosa. Mina ühinesin Bergenis ühe keskkonnakaitseorganisatsiooniga (käisime koosolekutel, boikottidel ja matkamas), korraldasin Bergeni muusikafestivali ja olin vabatahtlik toidu- ja õllefestivalil. Lisaks väisasin nullkulu ja veganluse teemalisi aruteluõhtuid ning loengusarju. Aarhuses korraldasin FoodFilmFestivali, liitusin dokumentaalfilmiklubiga ning prügisukeldujate kogukonnaga. Igal pool kohtasin vahvaid tegelasi, kellega oli hõlbus ühiseid vestlusteemasid leida, sest meid ühendas niigi mingi meist kõrgem huvi või ideoloogia, hehe. Boonus: nõnda võid leida ka häid kohalikke sõpru, kes muidu jäävad välistudengite arrival day'dest reeglina kõrvale.

    Appi tuleb ka vana hea kool! Kui läheb raskeks ja professorid laovad teile palju ülesandeid, on hea mõte omavahel koostööd teha. Nagunii tuleb teil suure tõenäosusega mingitel hetkedel grupitöid teha - Aarhuses algatasime sellele lisaks ka iseseisvalt study group'e ja korraldasime raamatukogusessioone. Eks see oleneb ka konkreetsest pundist (Bergenis nõnda ei tehtud millegipärast). Aga üheskoos ikka parem kannatada. Tõsi, loengutes võib kohata ka sääraseid üliõpilasi, kes löövad pärast loengu lõppu oma läpaka kinni ja kiirustavad minema, sõpruste loomine viimase asjana meeles mõlkumas, aga siis tasub otsida silmsidet nendega, kes pakivad oma kodinaid aeglasemalt kokku ja ootavad, et keegi neid kõnetaks.

    Oi, ja keeletunnid (kui tegu pole inglise keelt kõneleva riigiga)! Seal saab ka igast pulli!

    Loodan siiralt, et mu vastusest oli kasu - kui mulle veel midagi pähe turgatab, siis kirjutan lisa. Hoian sulle pöialt ja soovin täiega edu, roki siis!!

    ReplyDelete
  3. Ma mõtlen, et kui selle võõra 9-aastase vanemad oleksid koju tulnud ja avastanud, et tütar on koju kaasa vedanud tänavalt ühe täisealise ... Kuidas nad selle peale võiks reageerida? Sinu vaatenurgast tundub tõesti huvitav ja müstiline, ent ma pole kindel, et selle lapse pere sama võiks arvata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aa, mul jäi mainimata, et meie pere saab nende perega hästi läbi!! :D Ma lihtsalt kirjeldan teda siin kui "üht 9aastast", et mitte nimedesse laskuda, aga tegelikult on mulle ta nimi hästi teada ja fun fact, käisin ta vanema vennaga suisa ühes lasteaiarühmas!!

      Delete