May 2, 2019

Molbert, hanekolmnurgad, Nikolai ja õllejooga

Käisin ühel hilisõhtul emaga Meenikunno rabas, kohvitermos kaasas ja puha. Küsisin nippe tulevaste töövestluste tarbeks ja katsusin tema abiga kaardistada oma nõrgimaid külgi (see ei läinud ülemäära edukalt, sest ma kipun oma emale vist pigem meeldima, nii et ta ei suutnud üdini objektiivseks jääda). Sõitsime hämaras mööda metsateed tagasi kodu poole, kõhuõõs äsja nähtud päikeseloojangust veel meeldivalt soe, kuid olime sunnitud järsult pidurdama. Autoninast umbes viie meetri kaugusel jooksis üle tee pirakas metssiga.

Praegu aknast välja vaadates on keeruline uskuda, et vahepeal oli juba nõnda palav, et kandsin lühikesi pükse ning põlesin näost nõnda ära, et pidin Panthenoli kapi otsast alla tooma. See juhtus päeval, mil läksime Liisiga ilma eriliste plaandeta Emajõe äärde wipe out'i vaatama ning lõpetasime võõra seltskonnaga Vooremäel discgolfi mängides. Esimese mai päike kõrvetas samuti - võtsime Lisannega osa õllejoogast (mis on naljakas, kuna tavaliselt olen harjunud nägema teda joogainstruktori rollis, nii et tema teeb ees nii nagu peab ja mina püüdlikult järele) ning tunni lõpuks olid mulle joogariided keresse päevitunud. Igal varakevadel mõtlen, et sel aastal läheb teisiti (sel aastal püüan juba varakult ühtlase jume alla), kuid lõpetan alati päikeserandilisena. 

Ilusad ilmad on välja toonud ka teised inimesed, nii et kogu aeg on kellelgi tere öelda. Pikkadel talvekuudel kipub meelest minema, et Tartus on igal kolmandal sammul keegi tuttav ees - külmal ajal keegi juba naljalt lõbu pärast jõepromenaadile tšillima ei tule. Ükskord kõndisin La Dolce Vitast tund aega koju, sest tegin teel kolm jutustamispausi (teadmiseks neile, kes pole kursis ajavahemikuga minu kodu ja La Dolce Vita vahel: kaheksa minutit).

Istutasin sooja ilma puhul vanaema kasvuhoonesse ka kaks uut viinamarjataime - eelmisel aastal tegime kannapöörde oma kasvuhoone sortimendis ning panime mulda kaks heledat viinamarjasorti, mis andsid juba esimest saakigi. Seekord otsustasime tumedate kasuks. Ja niimoodi me tasapisi tomatid kasvuhoonest välja puksimegi... 

Nädalavahetusel tervitasin ka hanede saabumist - oli üks hästi äge juhtum, mil lamasklesin võrkkiiges, kevadlillede lõhn ninas, ja ühtäkki oli taevas täis kümneid hanekolmnurki, mitusada lindu lendas korraga kaagutades pea kohalt üle. 

Olen korra varem blogis maininud, et mu tänaval elab üks koeraga meesterahvas, kes pole endale endiselt kardinaid soetanud, niisiis eksleb mu pilk tahes-tahtmata ta elutuppa, kui ta aknast möödun. Kirjutasin: "Mõnikord vaatab mees just siis aknast välja, kui ma harjumuspäraselt sisse piilun, ja jalad, millel on inerts sees, kannavad mu tema aknasuurusest vaateväljast välja alati enne, kui mu suu jõuab naeratuse vormida." Mõned päevad tagasi toimus meie suhtes läbimurre: tabasin nad tänaval jalutamast (mõlemad, mehe ja koera)! Noogutasime ja naeratasime!!

Kui jutt juba kodutänavale läks, siis siin elab ka üks üheksa-aastane tüdruk, Marii sõbranna, kes suudab mind ikka ja jälle muigama ajada. Kord kõndis ta koju, ise kahe ronitaime raskuse all kössis, ja seletas, et neid müüdi allahindlusega, niisiis ei saanud ta neid võtmata jätta (pesuehtne eestlane!). Mõned päevad tagasi sõitis ta minust tõukerattal mööda, molbert (jah, molbert!!!) punase nööriga ümber piha seotud, nii et ta küürutas selle sees, vasak jalg tõuksil ja parem hoogu lükkamas...

Ja kui nüüd juba Mariid mainitud sai... Koostasin talle kassireferaadi tarbeks kasutatud kirjanduse listi. No täitsa lõpp! Meie ajal piisas sellest, kui kirjutasime uurimistöö lõppu à la "Google'i otsing" ja lisasime hunniku veebilinke, nüüd käib viitamine nagu ülikoolis. Ilma naljata. Referaadi enda raskustase oli stiilis "kassil on vurrud" ja "kass nurrub", kasutatud kirjanduse list aga "Fogle, B. (1997): Tunne oma kassi. Tallinn: Varrak.", loetelu mõistagi tähestikulises järjekorras.

Käisime täna Eveliniga Trükimuuseumis märkmikke meisterdamas, kusjuures meie mõlema peas nägi esialgne visioon välja parem kui lõpptulemus ise. Aga lahe oli ikka! Andsin oma märkmikule eriti originaalse pealkirja: "mõtted". Mulle tundub, et hakkan selles märkmikus lahkama mõtteid armastusest, sest need sindrid on iga päev isemoodi - sel noodil sulgengi oma veebipäeviku, et avada kraadi võrra intiimsem päevik, kuhu võivad sisse piiluda vaid lastelaste silmad.

*Tänane meeleolumuusika on üliandeka Kaisa Kuslapuu värske ansambli Lonitseera esimene Soundcloudis avaldatud pala, millega nad astusid eile üles ka Tudengilaulul (ja mõistagi võitsid). Aga kulda on neil veel hulga, mu oma kõrvad on olnud sellele tunnistajaks. Nii et tasub neil pilk peal hoida, loodetavasti laekub netiavarustesse veel kraami - pärast hea eputada, et näete, ma teadsin neid tüüpe juba varem.

2 comments:

  1. Oehh nii mõnna ja vahva kevade hõnguline post.
    Mures fännina pean küsima, millal siis Marii ja ta sõbrants ikka oma Youtube'i kanali avavad?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hahaa, tänan muret tundmast! Loodan siiralt, et see ei juhtu lähema 9 aasta sees, ent mõistan täielikult, et mu soovid ja lootused on kiviaegsed, mistõttu sünnib see suure tõenäosusega tunduvalt varem (kui juba pole). Tasub hoida trending listil silm peal!

      Delete