May 19, 2019

Muljeid TarSlämmi finaalist

Sõbrad, mul on ülihea meel teatada, et võitsin 9. mail aset leidnud TarSlämmi finaali!!! Olen siiamaani täiesti pahviks löödud, sest mu kaasslämmijad olid ultrakõvad ja teise vooru punktiskoor tasavägine, saatuslikuks osutusid lõppkokkuvõttes mõned üksikud komakohad. Minust jäid ülinapilt maha Joosep Vesselov ja Kaisa Kuslapuu, kes mõlemad naerutasid rahvast korralikult - tasus kohal olla ja seda kõike oma kõrvaga kuulda!
Astume sügisel kolmekesi üles Eesti luuleprõmmu finaalis ning tegelikult olen millalgi kutsutud ka Soome esinema, ehkki selle kohta pole mul veel mitte mingisugust informatsiooni (samas sobib see hästi ülejäänud kaosega mu elus, mis puudutab suve lõppu ja sügise algust, nii et kõik on kenasti tasakaalus).

Panen oma esimese vooru slämmiluule kirja ka, siis on mustvalgel olemas. Lugema asudes tasub teada, et disainisin luule rohkem kõnena, niisiis mõjub see (ilmselt) suulises vormis efektsemalt, aga toredat lugemist sellegipoolest!
Foto: Ekvilibrist 
Viimastel kuudel toimunud koalitisioonikraakluste valguses on nii lihtne jaguneda eri leeri.
Omavahel taplevad
kanakari, šovinistid,
natsid, sotsid, ateistid,
kurjad kliimaaktivistid,
radikaalsed feministid,
vaesed Delfi prosaistid,
ärimehed, humanistid,
homofoobid ja rassistid,
poliitikud ja anarhistid,
rohelised, globalistid,
haritlased, patsifistid,
Martin Helme, naistearstid.

Kõik eri vaadete ja aadetega 
pole siis ime, et kokkuleppele ei jõutagi.

Ma võin silmapilkselt moodustada ruumisviibijatest koalitsiooni,
milles oleks tunduvalt rohkem ühisosa.

Niisiis,
mu koalitsiooni on oodatud kõik need, 
kes teavad,
mis tunne on kogemata trepiaste vahele jätta
ja apelsinimahla vastpestud hammaste peale võtta.
Kes on rongiaknast välja vaadates pannud ilgelt diipi
ning soovind selgitada Jaan Tättele ilmselget printsiipi:
tuulevaiksel ööl ei saa tuule suund olla Nord!

Mu koalitsiooni on teretulnud need,
kes on end oma kehas sitasti tundnud,
end võrrelnud, nüpeldand, endalt ilmvõimatut nõudnud,
Kes on kogenud jõledaid tegusid,
kel on samuti #MeToo lugusid.

Tulgu need, kes on avastanud end kellegi teise elu sümfoonias mängimas taustaks trianglit,
mitte esimest viiulit,
tulgu kõik needki, kes väldivad mõtlemist, otsides pidevalt fun’i ja stiimulit.
Tulgu need, kes on vaadanud mõnd tuttavat kui tonti,
ning pidanud tegema suhtes kapitaalremonti,
sest on kogemata sassi ajanud
armastuse 
ja mugavuse.

Mu koalitsioonis on portfell ka neile,
kes on matnud kellegi kalli,
tundnud end kesk teisi nii kuradi üksi.
Igatsenud seltskonnas üksindust ning üksi olles seltsi.
Pettund kogu inimkonnas
soovinud, et me kõneleksime vähem tühjast-tähjast
ning rohkem asjast
(kurat).

Kõik, kes end puudutatuna tundsid, saavad minult inimlikkuse mandaadi.
Portfelli, volitused, ministri kandidaadiks.
Kui täidame inimsuse kriteeriumit,
siis juhime kaastundeministeeriumit, 
empaatiaimpeeriumit
ning selline liit püsiks kauem kui see harras üks kord iga paari-kolme aasta tagant,
mil Hirvo Surva tõstab taktikepi 
ja lauldakse „Mu isamaad“.

Kui me hoiaksime ligimesi
puhtalt inimlikkuse pärast
sest kõik me oleme läbi roomanud sarnasest pasast,
ligunend poolvedelas virtsarahes,
sumbanud sitases… no mõistate isegi vahest,
siis oleks meil ju täiega pull koos eksisteerida!*

(*originaalesituses käis lõppu tegelikult ka 👌-märk)


Tänan südamest kõiki, kes kaasa elama tulid - te olete nii-nii paganama vahvad!! Sellega, kallid lugejad, tänaseks otsad okku tõmbangi! Eks ikka uute luuletuste ja slämmideni!

No comments:

Post a Comment