June 18, 2019

Kõrgõzstan II - natuke vetsupaberist, Instagramist ning mu Okasroosikese elustiilist

Teine nädal Kõrgõzstanis on endaga kaasa toonud kuhjaga uut mäletamisväärset - käisime näiteks Aichuroki ja tema nõbuga rahvusargis matkamas, kusjuures viimane jättis oma hajameelsuses meie matka ajaks autotuled põlema. Naastes selgus, et aku oli vahepeal tühjaks saanud, niisiis olime sunnitud autot (mille varustusse ei kuulunud turvavööd, küll aga Georgi lint) käsitsi lükkama. Tulutult. Meie üritus päädis voolu lunimisega teistelt autodelt, milleks kulus ligi tund. Aga saime!
*
Mida rohkem ma siin ringi vaatan, seda enam jõuab mulle pärale, et minu jaoks niivõrd enesestmõistetav vabadus ise oma elu ja käekäiku juhtida pole sugugi kõigile nõnda käegakatsutav. Aizati, Aichuroki ja Minavara kaudu on avanenud mulle selgem pilk äärmiselt perekesksesse maailma, kus vanemad valvavad kullipilgul oma vallalisi (ehkki täisealisi) võsukesi ning mängivad suurt rolli nende elu puudutavate tähtsate otsuste langetamisel. Minuealine Aichurok ei tohtinud näiteks nädalavahetusel ööseks Aizati poole jääda, kus me valmistasime fantastilist oromo’t ja lobisesime eluolust (“Mismõttes su isa ei lub-” oli mu esmane välkreaktsioon, kuid pidasin selle targu hammaste taga kinni - katsun üha rohkem austada ja mõista aastasadade vältel sügavalt juurdunud peresidemeid, selmet läänelikult rehmata “tee, mis tahad, sinu elu ju”). 
Ühelt poolt piiravadki pere nõudmised ja traditsioonid, teisalt suurem ohutunnetus, nagu mulle näib. Siin tehakse iga kord suured silmad, kui ma teatan, et lähen nüüd jooksma või turule. “Niimoodi… üksinda?” - “Aga kuidas siis muidu?” pärin segaduses. Võib-olla olengi ohtude suhtes pime ja askeldan uljuse baasil, kuid mind morjendab pelk mõtegi sellest, et peaksin iga sammu ja turulkäiku mõne julgestajaga koordineerima. 
Kõndisime ühel hilisel õhtutunnil Aizatiga mööda pealinna tänavaid, vetsupaberirull kilekotis vastu Aizati sääri kõlkumas (jah, vetsupaberirulle - nagu ka teepakke - müüakse siin eraldi ning jah, mõistagi antakse nende jaoks küsimatagi kaasa kilekott), kui jäime imetlema peade kohal rippuvat hiiglaslikku täiskuud. Pidin seda nähes tahes-tahtmata soovima, et jääksin elu lõpuni oma otsustes vabaks. Aizat soovis samuti midagi, käed palveks rinnale ristatud. Ma ei tea, mida.
Mulle torkas juba algusest peale silma, et Instagram on siin au sees - näib, et mu esmamuljel oli alust. See, millise innuga siin igat väiksematki hetke jagatakse, on morjendav. Ma ei ole kusagil mujal maailma otsas tundnud, et sotsiaalmeedia olemasolu häiriks otseselt mu elukvaliteeti - siin olen mitmel korral nördimusega nentinud, et elataksegi puhtalt jagamise nimel. Võib-olla teen säärase radikaalse üldistustega rahvale liiga, aga kui autojuht sõidu ajal esiaknast story’tab, siis on ju midagi paigast ära?? 
Istusin eelmisel nädalal kahe töökaaslaega kohvikus. Olime põgenenud sinna kõuekõmina ja paduvihma eest, tilkusime oma pleedides nagu märjad kassipojad. Lobisesime ja kõik oligi tore, ainult selle väikese agaga, et nad mõlemad puurisid süvenenult telefoniekraani ja klõpsisid endist selfie’sid, #rainyday ja #lõpukssoojas. Mulle tundub, et Euroopas on jagamisväärsuse hindamise sõel märksa tihedam, nii et päris kõik ei mahu läbi, aga mine sa tea, võib-olla on mul lihtsalt sotsiaalmeedia maastikul sõpradega vedanud. 
Oh, ja see pidev WhatsAppi sõnumite sissevoog... Mu kaks matkakaaslast voice call’isid teineteise võidu isegi kõige järsemate tõusude ajal.
Tegelikult ei tahtnud ma sugugi üksnes heietada ja kritiseerida - head on palju! Töökollektiiv ja noored on ülivahvad, kirjutan neist õige pea. Jagan täna veel pisimärkamisi elust enesest. Kõige tähtsam: vetsupaber on teistsugune! Sel pole keskel papist rulli, vaid paber ongi ümber iseenda rulli keritud. See tundub mulle nii võõras ja loogiline samaaegselt, tegelikult päris geniaalne, kui nüüd juurdlema hakata… Miks me neid papist rulle üldse kasutame, ah? 
Teedel kehtib parempoolne liiklus, ometi sõidavad südamerahuga ringi ka parempoolse juhiistmega autod. Poodides arveldatakse täishindades. Tooted maksavad näiteks 27 som’i või 135 som’i, ei mingit tülikat müntidega jahmerdamist. Välismaalase elu teeb see kordades lihtsamaks, eriti kuna kõnealune välismaalane ei erista veel kõigi müntide kujusid (neil on siin kolmesendine!) ega paberkupüüride värvigammat. Viie som’i eest saab lasta end kaaluda - Biškekis kohtab päris palju kohalikke, kes istuvad kaalu kõrval taburetil ning on valmis kasseerima sularaha igalt möödujalt, kes peaks ilmutama huvi oma massi või kehamassiindeksi vastu. Süües ei kasutata nuge, suuremaid tükke lõigatakse kahvliga või süüakse üldse käega. Ja kui jutt juba kätele läks, siis käterätte pole kunagi ühegi kraani läheduses näha - mina ei tea, kas kohalikud pühivad märjad käed pükstesse või on neil geneetiliselt eriliste kuivamisomadustega nahk… 
Tihtipeale magatakse põrandal - selleks laotatakse õhtuks maha paksud vatitekid, mis hommikul taas kokku rullitakse ja toanurka asetatakse. Ma pole juba aastaid näinud niivõrd värvilisi ja elavaid unenägusid kui siin! Mine sa võta kinni, kas põhjuseks on erutus, õhurõhk või vatitekkide salajane koostis - igatahes istub mulle magamine väga ning kui ma nii moe pärast ei peaks päevasel ajal töö nimel ärkama, siis uneleksin vist üpris konstantselt Okasroosikese vaimus päevad ja ööd läbi...

Sel noodil tõmbangi tänaseks otsad kokku, kallid lugejad (ja poen põhku)! Järgmiste pajatusteni!

June 9, 2019

Kõrgõzstan I - natuke eeslitest, vaesusest ning sellest, kuidas ma mägedesse hääletasin ja kuidas meil seal kütus otsa sai

Head lugejad, mul on siin Kirgiisimaal internetiga loodetust parem seis, niisiis panen kirja oma esimesed muljed!! Elamusi ja infotulva on tohutult; jätan oma vabatahtlikutöö ja siiasattumise tagamad esialgu üldse mängust välja - kirjutan neist mõnel teisel korral eraldi. Keskendun täna hoopis esimestele muljetele riigist, inimestest ja elukommetest ning puistan sekka paar seikluslikumat hetke. Head lugemist!
*
Kõrgõzstani puhul on tegemist tõepoolest kontrastide maaga, kõlagu see kuitahes suure klišeena. Hingematvate mäepanoraamide esiplaanil ajavad karjapoisid autode keskel lehmi, autod manööverdavad kuidas jumal juhatab, valgusfoori asemel reguleerib ristmikku hoopis jalapingil istuv vanamemm, kes tõmbab kindlate intervallide järel üles nööri, takistades nõnda autodevoolu ühel ristuvatest teedest... Kontrastiks fantastilistele loodusvaadetele vedeleb kõikjal prügi, peamiselt plastmass. Inimesed elavad vaeselt, seda on kohe näha. Räämas hoovid, lagunenud kortermajad, katkised mänguväljakud möödunud sajandi keskpaigast... Ometi käiakse siin valdavalt ringi iPhone 10'ga - 10aastastel on Snapchat ja Instagram ning pleekinud rätikestega memmedki näpivad telefoni. Instagram tundub olevat tõeline prioriteet (või olen mina lihtsalt kummalisel kombel komistanud inimeste otsa, kes on lahkel häälel palunud, et ma neid jälgima hakkaksin, kuna neil on hetkel käimas suur "follower'ide kogumise protsess"). Tänavapildis domineerivad igasugused GucciMuccid, laiad pihavööd ja leopardimustrid - riided, mida meil leiab valdavalt Sepa turult. Soe vesi on luksus! Ööbisin ramadaani lõpupidustuste ajal Kunduze pool, kes on mu mentor, kolleeg ja nüüdseks juba hea sõber. Viis, millega ta teatas, et kraanist tuleb ka sooja vett, ei jätnud kahtluse varjugi, et tegemist pole sugugi enesestmõistetava nähtusega. Töökontoris, mille teisel korrusel ma alaliselt pesitsen, olen seni kümmelnud küll vaid jääkülmas vees, ehkki kuulduste kohaselt polevat soe vesi sugugi nii harv külaline. Lihtsalt mina pole kordagi veel soojale veele peale sattunud.

Viletsatest elamistingimustest hoolimata on kohalikud ääretult soojad ja külalislahked, valmis teene osutamise nimel kas või nahast välja pugema. Imetlen jäägitult Kunduzt, kelle kaudu on mulle avanenud parem pilt kirgiislaste igapäevaellu - tema usinus ja kõrge töömoraal on mulle suureks eeskujuks. Nagu mainitud, veetsin ramadaani lõpupidustused tema perega - see tähendas kaht hilisõhtut kõrvuti madratsitel deep talk'imist. Kunduz seletas, et lisaks "tavatööle", mis on hädavajalik pensioni kogumiseks, tuleb keskmisel kirgiislasel rahmeldada veel vähemalt kahel-kolmel töörindel, teenimaks igapäevast leiva- ja jahuraha. Ta ise rabab täiskohaga sotsiaaltöötajana, hoiab nädalavahetustel 16 (!) tundi päevas vanemate köögiviljapoel silma peal ja lisaks kõigele andis ta äsja sisse magistritöö. Niiviisi rabab kogu tema suguvõsa (muidugi elab ka Eestis palju inimesi vaesuses, kuid siin on mastaap veel suurem). Ometi tervitati mind kõikjal kodudes avasüli, suruti toidumoona all ägiseva laua taha ja kallati muudkui teed juurde. (Seletuseks: ramadaani lõpp on islamiusulistes riikides punane püha. Sel päeval käiakse ühe pere juurest teise juurde: istutakse, süüakse, juuakse teed ja aetakse juttu. Lapsed, keda on räämas kortermajade hoovides liialdamata hordide kaupa, jooksevad ühe ukse juurest teise juurde ja koguvad maiustusi. Huvitav tõik: sel päeval võib vabalt sisse astuda ka kontvõõraste juurde, kõik on lauda palutud.)
Rõõmsad suplejad. Kõrgõzstan 2019.
Veel lahkusest. Mul oli seik kohalike vabatahtlikega, ultranummide valdavalt 15-16-aastaste kohalikega, kes tegid mulle linnatuuri ja rääkisid innukalt uuest ja uhkest "Magasiinist", mis avati üsna hiljuti. See oli täpselt nagu Elva Konsum: toidupood, kus müüdi ka sandaale, ämbreid ja muud eluks tarvilikku kraami. Kolasime riiulite vahel, kusjuures noored tutvustasid mulle innuga kõike: "Siin on kommid, konservid, leib-sai, šokolaad..." Tundsin tugevat kahetsusesöövstu. Veel rohkem hakkas mu rinnus pitsitama, kui nad nõudsid, et peavad mulle ilmtingimata midagi välja tegema. "Kas sa banaani sööd? Aga granaatõuna, piima, pulgakommi, Bountyt?" loetles kõige agaram neist seinast seina tooteid, mis kõik võiksid mulle meeldida. Puiklesin vapralt vastu, kuid nende pikaks veninud nägusid nähes nentisin lõpuks, et ühe tillukese tükikese kohalikku suhkrukangi (mida limpsitakse tee kõrvale, kui ma õigesti aru sain) võiksin ju võtta küll... Need ullikesed ostsid mulle kaks suurt suhkrukangi, kohaliku halvaa ja Kõrgõzstani lipuga võtmehoidja. (Tegin mõttes tähelepaneku, et viin nad tuleval nädalal vaaterattaga sõitma.)

Ja veel lahkusest! Tuleb välja, et Kõrgõzstanis on ääretult lihtne hääletada. Täna oli mul siiasaabumisest alates esimene vaba päev, niisiis otsustasin võtta suuna taamal laiuvate mägede poole. Üksinda. Ehk oleks keegi töötajatest kaasa tulnud, kui oleksin väga haledal noodil palunud, ent kuna meil on niigi tulevikus väljasõite plaanis, ei söandanud ma kedagi tülitada. Kõik ju tööinimesed ning vajavad puhkust (või abistavad hoopis vanemaid köögiviljapoes, seegi võimalik)! Koostasin endale paraja marsruudi ning leidsin bussigi, mis mäejalamile viiks - bussisüsteem toimib siin nii, et kellaaegu ei eksisteeri, niisamuti bussipeatuseid. Tuleb lihtsalt tee ääres passida ja juhile peatumiseks viibata, kui buss juhtub mööda sõitma. Üks sõit = 10 som'i (13 eurosenti). Reaalsuses näebki see välja nii, et buss korjab iga 50 meetri järel inimesi peale. Nõnda oleks mu 17kilomeetrine teekond veninud 2GIS'i andmeil (kuldne äpp Kesk-Aasias ühistranspordi kasutamiseks) umbes tunniseks. Erinevad reisifoorumid tunnistasid Kõrgõzstanis hääletamise ohutuks, seega söandasin proovida. Visandasin pildi mägedest ja iseendast, lootuses, et kui näitan pilti ja rehman käega taamal terendavate mäetippude poole, on mu soov selge. Lisaks kirjutasin endale välja mõned venekeelsed fraasid (sh "mäed" ja "mul pole raha, aga mul on šokolaadi"), et mitte kohe alguses hätta jääda, ning lugesin need ette Danile, et testida, kas ta hakkab mu puise häälduse peale väga kõvasti naerma. Mitte liiga hullusti. Olin maanteele suundumiseks valmis.
Juba väike vihje: jõudsin soovitud sihtkohta.
No täitsa lõpp!!! Olin seisnud püstise pöidlaga ehk vaevu 40 sekundit, kui juba korjas üks kutt mu oma minikaubikusse, millel puudusid kõik istmed peale juhi oma. Kükitasin. Meil jäi algul jutt (minu vene keele tase on 1- ja tema inglise keele oma 2+, nii et kahe peale kokku tubli 3), et ta viib mu poolele teele, ent siis otsustas ta viia mu juba mäejalamile välja, seejärel meile jäätist osta ning seejärel mind mäeahelikus "kaks-kolm tundi ringi sõidutada, sest jala käies ei näe pooltki nii palju". :D Kehvast teekattest tulenevalt liikusime (õigemini põrkusime) üles-alla tunduvalt rohkem kui edasi, kuid tasapisi me siiski liikusime. Ajasime keelebarjääri arvesse võttes täitsa asjalikku juttu ning kus sõnadest puudu jäi, seal tuli appi laul. Ta ümises mulle kirgiisi rahvaviise ning peagi leidsime end täiel rinnal laulmas hoopis krokodill Gena laule. Öelge siis veel, et vene multikad ei ühenda! Ühel hetkel vaatas ta kütusepaagi näidikut ja ütles oi-oi - see oli üpris universaalne nending. :D Olime keset eimiskit ning veeresime edasi vaid viimaste kütusepiiskade toel. Palvetasime, et meie teele satuks mõni rändkarjakasvataja, kusjuures meil oli peale mitmeid nurjunud katseid ka õnne. Meid aitas hädast välja kohalik traktorist, kes sõitis veel ekstra naaberfarmi voolikut tooma, millega kütuse paagist kätte saaks... Nii et lõpp hea, kõik hea! Hetkel, mil meie masin rõõmsalt tööle turtsatas ning me aegamisi tagasi linna poole veeresime, nentisin, et just seetõttu mulle reisimine nii kangesti meeldibki. Ootamatused. Vabakslaskmine. Pentsikud olukorrad. Ma ei saa oma Tartu-elu üle sugugi kurta, aga ma lihtsalt ei satu seal olukordadesse, kus mul on keset mägesid võõra kuti autos kütus otsas. Nii et sain midagi ka lastelaste unejuttude salve. ;)

Vot säärased pajatused siis täna, armsad lugejad - järgmiste kordadeni! ;)

PS! Kas te teate seda piina, kui klaviatuuril ei ole ühtegi täpitähte, nii et kõik need sajad täpitähed tuleb eraldi lõigata-kleepida? Mina tean!

June 2, 2019

Rohkem deite vanaemadega!

Uskumatu, aga mul ongi kohver ja seljakott pakitud, laadijad kaasas, must leib ja Vana Tallinn kampsuni vahele rullitud, Eesti-teemaline presentatsioon valmis ja äratus tunni aja pärast - olen vist valmis Kõrgõzstani lendama küll. Ma ei julge lubada, et juunikuus veebipäevikut pean, ent ostsin ekstra uue märkmiku, millele kleepisin peale roosa kleidiga printsessi. Pühendangi selle eeskätt Kõrgõzstani muljetele (et pärast oleks meeles, millest blogida). 
Ma ei saanud kohe kuidagi jätta jagamata fotot vanaemast ja vanatädist (kes pälvis omal ajal minult ja Martinilt auga kolmanda vanaema tiitli) Anna Edasis kohvitamas. Jutustasime nagu sõbrannad kunagi; tõdesin, et peaksin neid tihemini kodust välja tirima.

Vahepeal ilmus mu TarSlämmi esimese vooru luuletus Sirbis. Saan  selle eest suisa oma elu esimese honorari - kakskümmend viis eurot miinus maksud. Viola pani ette, et ma ostaksin selle summa eest kommi ja kirjutaksin uue luuletuse. Ma arvan, et see on üks igati väärt mõte.

Kohtumiseni juulikuus, kallid lugejad!!