June 9, 2019

Kõrgõzstan I - natuke eeslitest, vaesusest ning sellest, kuidas ma mägedesse hääletasin ja kuidas meil seal kütus otsa sai

Head lugejad, mul on siin Kirgiisimaal internetiga loodetust parem seis, niisiis panen kirja oma esimesed muljed!! Elamusi ja infotulva on tohutult; jätan oma vabatahtlikutöö ja siiasattumise tagamad esialgu üldse mängust välja - kirjutan neist mõnel teisel korral eraldi. Keskendun täna hoopis esimestele muljetele riigist, inimestest ja elukommetest ning puistan sekka paar seikluslikumat hetke. Head lugemist!
*
Kõrgõzstani puhul on tegemist tõepoolest kontrastide maaga, kõlagu see kuitahes suure klišeena. Hingematvate mäepanoraamide esiplaanil ajavad karjapoisid autode keskel lehmi, autod manööverdavad kuidas jumal juhatab, valgusfoori asemel reguleerib ristmikku hoopis jalapingil istuv vanamemm, kes tõmbab kindlate intervallide järel üles nööri, takistades nõnda autodevoolu ühel ristuvatest teedest... Kontrastiks fantastilistele loodusvaadetele vedeleb kõikjal prügi, peamiselt plastmass. Inimesed elavad vaeselt, seda on kohe näha. Räämas hoovid, lagunenud kortermajad, katkised mänguväljakud möödunud sajandi keskpaigast... Ometi käiakse siin valdavalt ringi iPhone 10'ga - 10aastastel on Snapchat ja Instagram ning pleekinud rätikestega memmedki näpivad telefoni. Instagram tundub olevat tõeline prioriteet (või olen mina lihtsalt kummalisel kombel komistanud inimeste otsa, kes on lahkel häälel palunud, et ma neid jälgima hakkaksin, kuna neil on hetkel käimas suur "follower'ide kogumise protsess"). Tänavapildis domineerivad igasugused GucciMuccid, laiad pihavööd ja leopardimustrid - riided, mida meil leiab valdavalt Sepa turult. Soe vesi on luksus! Ööbisin ramadaani lõpupidustuste ajal Kunduze pool, kes on mu mentor, kolleeg ja nüüdseks juba hea sõber. Viis, millega ta teatas, et kraanist tuleb ka sooja vett, ei jätnud kahtluse varjugi, et tegemist pole sugugi enesestmõistetava nähtusega. Töökontoris, mille teisel korrusel ma alaliselt pesitsen, olen seni kümmelnud küll vaid jääkülmas vees, ehkki kuulduste kohaselt polevat soe vesi sugugi nii harv külaline. Lihtsalt mina pole kordagi veel soojale veele peale sattunud.

Viletsatest elamistingimustest hoolimata on kohalikud ääretult soojad ja külalislahked, valmis teene osutamise nimel kas või nahast välja pugema. Imetlen jäägitult Kunduzt, kelle kaudu on mulle avanenud parem pilt kirgiislaste igapäevaellu - tema usinus ja kõrge töömoraal on mulle suureks eeskujuks. Nagu mainitud, veetsin ramadaani lõpupidustused tema perega - see tähendas kaht hilisõhtut kõrvuti madratsitel deep talk'imist. Kunduz seletas, et lisaks "tavatööle", mis on hädavajalik pensioni kogumiseks, tuleb keskmisel kirgiislasel rahmeldada veel vähemalt kahel-kolmel töörindel, teenimaks igapäevast leiva- ja jahuraha. Ta ise rabab täiskohaga sotsiaaltöötajana, hoiab nädalavahetustel 16 (!) tundi päevas vanemate köögiviljapoel silma peal ja lisaks kõigele andis ta äsja sisse magistritöö. Niiviisi rabab kogu tema suguvõsa (muidugi elab ka Eestis palju inimesi vaesuses, kuid siin on mastaap veel suurem). Ometi tervitati mind kõikjal kodudes avasüli, suruti toidumoona all ägiseva laua taha ja kallati muudkui teed juurde. (Seletuseks: ramadaani lõpp on islamiusulistes riikides punane püha. Sel päeval käiakse ühe pere juurest teise juurde: istutakse, süüakse, juuakse teed ja aetakse juttu. Lapsed, keda on räämas kortermajade hoovides liialdamata hordide kaupa, jooksevad ühe ukse juurest teise juurde ja koguvad maiustusi. Huvitav tõik: sel päeval võib vabalt sisse astuda ka kontvõõraste juurde, kõik on lauda palutud.)
Rõõmsad suplejad. Kõrgõzstan 2019.
Veel lahkusest. Mul oli seik kohalike vabatahtlikega, ultranummide valdavalt 15-16-aastaste kohalikega, kes tegid mulle linnatuuri ja rääkisid innukalt uuest ja uhkest "Magasiinist", mis avati üsna hiljuti. See oli täpselt nagu Elva Konsum: toidupood, kus müüdi ka sandaale, ämbreid ja muud eluks tarvilikku kraami. Kolasime riiulite vahel, kusjuures noored tutvustasid mulle innuga kõike: "Siin on kommid, konservid, leib-sai, šokolaad..." Tundsin tugevat kahetsusesöövstu. Veel rohkem hakkas mu rinnus pitsitama, kui nad nõudsid, et peavad mulle ilmtingimata midagi välja tegema. "Kas sa banaani sööd? Aga granaatõuna, piima, pulgakommi, Bountyt?" loetles kõige agaram neist seinast seina tooteid, mis kõik võiksid mulle meeldida. Puiklesin vapralt vastu, kuid nende pikaks veninud nägusid nähes nentisin lõpuks, et ühe tillukese tükikese kohalikku suhkrukangi (mida limpsitakse tee kõrvale, kui ma õigesti aru sain) võiksin ju võtta küll... Need ullikesed ostsid mulle kaks suurt suhkrukangi, kohaliku halvaa ja Kõrgõzstani lipuga võtmehoidja. (Tegin mõttes tähelepaneku, et viin nad tuleval nädalal vaaterattaga sõitma.)

Ja veel lahkusest! Tuleb välja, et Kõrgõzstanis on ääretult lihtne hääletada. Täna oli mul siiasaabumisest alates esimene vaba päev, niisiis otsustasin võtta suuna taamal laiuvate mägede poole. Üksinda. Ehk oleks keegi töötajatest kaasa tulnud, kui oleksin väga haledal noodil palunud, ent kuna meil on niigi tulevikus väljasõite plaanis, ei söandanud ma kedagi tülitada. Kõik ju tööinimesed ning vajavad puhkust (või abistavad hoopis vanemaid köögiviljapoes, seegi võimalik)! Koostasin endale paraja marsruudi ning leidsin bussigi, mis mäejalamile viiks - bussisüsteem toimib siin nii, et kellaaegu ei eksisteeri, niisamuti bussipeatuseid. Tuleb lihtsalt tee ääres passida ja juhile peatumiseks viibata, kui buss juhtub mööda sõitma. Üks sõit = 10 som'i (13 eurosenti). Reaalsuses näebki see välja nii, et buss korjab iga 50 meetri järel inimesi peale. Nõnda oleks mu 17kilomeetrine teekond veninud 2GIS'i andmeil (kuldne äpp Kesk-Aasias ühistranspordi kasutamiseks) umbes tunniseks. Erinevad reisifoorumid tunnistasid Kõrgõzstanis hääletamise ohutuks, seega söandasin proovida. Visandasin pildi mägedest ja iseendast, lootuses, et kui näitan pilti ja rehman käega taamal terendavate mäetippude poole, on mu soov selge. Lisaks kirjutasin endale välja mõned venekeelsed fraasid (sh "mäed" ja "mul pole raha, aga mul on šokolaadi"), et mitte kohe alguses hätta jääda, ning lugesin need ette Danile, et testida, kas ta hakkab mu puise häälduse peale väga kõvasti naerma. Mitte liiga hullusti. Olin maanteele suundumiseks valmis.
Juba väike vihje: jõudsin soovitud sihtkohta.
No täitsa lõpp!!! Olin seisnud püstise pöidlaga ehk vaevu 40 sekundit, kui juba korjas üks kutt mu oma minikaubikusse, millel puudusid kõik istmed peale juhi oma. Kükitasin. Meil jäi algul jutt (minu vene keele tase on 1- ja tema inglise keele oma 2+, nii et kahe peale kokku tubli 3), et ta viib mu poolele teele, ent siis otsustas ta viia mu juba mäejalamile välja, seejärel meile jäätist osta ning seejärel mind mäeahelikus "kaks-kolm tundi ringi sõidutada, sest jala käies ei näe pooltki nii palju". :D Kehvast teekattest tulenevalt liikusime (õigemini põrkusime) üles-alla tunduvalt rohkem kui edasi, kuid tasapisi me siiski liikusime. Ajasime keelebarjääri arvesse võttes täitsa asjalikku juttu ning kus sõnadest puudu jäi, seal tuli appi laul. Ta ümises mulle kirgiisi rahvaviise ning peagi leidsime end täiel rinnal laulmas hoopis krokodill Gena laule. Öelge siis veel, et vene multikad ei ühenda! Ühel hetkel vaatas ta kütusepaagi näidikut ja ütles oi-oi - see oli üpris universaalne nending. :D Olime keset eimiskit ning veeresime edasi vaid viimaste kütusepiiskade toel. Palvetasime, et meie teele satuks mõni rändkarjakasvataja, kusjuures meil oli peale mitmeid nurjunud katseid ka õnne. Meid aitas hädast välja kohalik traktorist, kes sõitis veel ekstra naaberfarmi voolikut tooma, millega kütuse paagist kätte saaks... Nii et lõpp hea, kõik hea! Hetkel, mil meie masin rõõmsalt tööle turtsatas ning me aegamisi tagasi linna poole veeresime, nentisin, et just seetõttu mulle reisimine nii kangesti meeldibki. Ootamatused. Vabakslaskmine. Pentsikud olukorrad. Ma ei saa oma Tartu-elu üle sugugi kurta, aga ma lihtsalt ei satu seal olukordadesse, kus mul on keset mägesid võõra kuti autos kütus otsas. Nii et sain midagi ka lastelaste unejuttude salve. ;)

Vot säärased pajatused siis täna, armsad lugejad - järgmiste kordadeni! ;)

PS! Kas te teate seda piina, kui klaviatuuril ei ole ühtegi täpitähte, nii et kõik need sajad täpitähed tuleb eraldi lõigata-kleepida? Mina tean!

4 comments:

  1. Mul oli Moldovas umbes samasuguse kontrasti kogemus: kõik olid vaesed ja toiduks raha hästi ei jätkunud, ent kõigil oli ka nutitelefon ja uhked riided-ehted. Bussiga ka sama: peatused eksisteerisid vist vaid turistide jaoks, sest kohalikud võttis bussijuht peale koduukse eest. Kellaaegadest võisid vaid unistada.
    Aga nööriga ristmiku reguleerimist tahaks küll näha!

    Klaviatuuri keelt saab muuta, pead seadetes keeled täpsustama ja siis saab neid vahetada. ;)

    ReplyDelete
  2. Kujutan ette, et Moldova ja Kõrgõzstan on üpris sarnase vaibiga...

    Isver, ma ei tulnud selle pealegi :o Ega ma ilmselt ei oleks vene keeles midagi muuta osanudki, aga järgmiseks korraks pean kellegi appi paluma, sest uuesti sellist kilplaslikku pingutust läbida oleks lihtsalt narr.

    ReplyDelete
  3. Ma ikka kujutasin vaimusilmas ette, et sul on ingliskeelne klaviatuur. Kui just qwerty süsteemis kleepse peal pole või eestikeelne asetus sul juba peas pole, on venekeelsega keeruline.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eestikeelne on peas! Kümneaastane blogimiskarjäär on ses osas hästi mõjunud!! :D

      Delete