June 18, 2019

Kõrgõzstan II - natuke vetsupaberist, Instagramist ning mu Okasroosikese elustiilist

Teine nädal Kõrgõzstanis on endaga kaasa toonud kuhjaga uut mäletamisväärset - käisime näiteks Aichuroki ja tema nõbuga rahvusargis matkamas, kusjuures viimane jättis oma hajameelsuses meie matka ajaks autotuled põlema. Naastes selgus, et aku oli vahepeal tühjaks saanud, niisiis olime sunnitud autot (mille varustusse ei kuulunud turvavööd, küll aga Georgi lint) käsitsi lükkama. Tulutult. Meie üritus päädis voolu lunimisega teistelt autodelt, milleks kulus ligi tund. Aga saime!
*
Mida rohkem ma siin ringi vaatan, seda enam jõuab mulle pärale, et minu jaoks niivõrd enesestmõistetav vabadus ise oma elu ja käekäiku juhtida pole sugugi kõigile nõnda käegakatsutav. Aizati, Aichuroki ja Minavara kaudu on avanenud mulle selgem pilk äärmiselt perekesksesse maailma, kus vanemad valvavad kullipilgul oma vallalisi (ehkki täisealisi) võsukesi ning mängivad suurt rolli nende elu puudutavate tähtsate otsuste langetamisel. Minuealine Aichurok ei tohtinud näiteks nädalavahetusel ööseks Aizati poole jääda, kus me valmistasime fantastilist oromo’t ja lobisesime eluolust (“Mismõttes su isa ei lub-” oli mu esmane välkreaktsioon, kuid pidasin selle targu hammaste taga kinni - katsun üha rohkem austada ja mõista aastasadade vältel sügavalt juurdunud peresidemeid, selmet läänelikult rehmata “tee, mis tahad, sinu elu ju”). 
Ühelt poolt piiravadki pere nõudmised ja traditsioonid, teisalt suurem ohutunnetus, nagu mulle näib. Siin tehakse iga kord suured silmad, kui ma teatan, et lähen nüüd jooksma või turule. “Niimoodi… üksinda?” - “Aga kuidas siis muidu?” pärin segaduses. Võib-olla olengi ohtude suhtes pime ja askeldan uljuse baasil, kuid mind morjendab pelk mõtegi sellest, et peaksin iga sammu ja turulkäiku mõne julgestajaga koordineerima. 
Kõndisime ühel hilisel õhtutunnil Aizatiga mööda pealinna tänavaid, vetsupaberirull kilekotis vastu Aizati sääri kõlkumas (jah, vetsupaberirulle - nagu ka teepakke - müüakse siin eraldi ning jah, mõistagi antakse nende jaoks küsimatagi kaasa kilekott), kui jäime imetlema peade kohal rippuvat hiiglaslikku täiskuud. Pidin seda nähes tahes-tahtmata soovima, et jääksin elu lõpuni oma otsustes vabaks. Aizat soovis samuti midagi, käed palveks rinnale ristatud. Ma ei tea, mida.
Mulle torkas juba algusest peale silma, et Instagram on siin au sees - näib, et mu esmamuljel oli alust. See, millise innuga siin igat väiksematki hetke jagatakse, on morjendav. Ma ei ole kusagil mujal maailma otsas tundnud, et sotsiaalmeedia olemasolu häiriks otseselt mu elukvaliteeti - siin olen mitmel korral nördimusega nentinud, et elataksegi puhtalt jagamise nimel. Võib-olla teen säärase radikaalse üldistustega rahvale liiga, aga kui autojuht sõidu ajal esiaknast story’tab, siis on ju midagi paigast ära?? 
Istusin eelmisel nädalal kahe töökaaslaega kohvikus. Olime põgenenud sinna kõuekõmina ja paduvihma eest, tilkusime oma pleedides nagu märjad kassipojad. Lobisesime ja kõik oligi tore, ainult selle väikese agaga, et nad mõlemad puurisid süvenenult telefoniekraani ja klõpsisid endist selfie’sid, #rainyday ja #lõpukssoojas. Mulle tundub, et Euroopas on jagamisväärsuse hindamise sõel märksa tihedam, nii et päris kõik ei mahu läbi, aga mine sa tea, võib-olla on mul lihtsalt sotsiaalmeedia maastikul sõpradega vedanud. 
Oh, ja see pidev WhatsAppi sõnumite sissevoog... Mu kaks matkakaaslast voice call’isid teineteise võidu isegi kõige järsemate tõusude ajal.
Tegelikult ei tahtnud ma sugugi üksnes heietada ja kritiseerida - head on palju! Töökollektiiv ja noored on ülivahvad, kirjutan neist õige pea. Jagan täna veel pisimärkamisi elust enesest. Kõige tähtsam: vetsupaber on teistsugune! Sel pole keskel papist rulli, vaid paber ongi ümber iseenda rulli keritud. See tundub mulle nii võõras ja loogiline samaaegselt, tegelikult päris geniaalne, kui nüüd juurdlema hakata… Miks me neid papist rulle üldse kasutame, ah? 
Teedel kehtib parempoolne liiklus, ometi sõidavad südamerahuga ringi ka parempoolse juhiistmega autod. Poodides arveldatakse täishindades. Tooted maksavad näiteks 27 som’i või 135 som’i, ei mingit tülikat müntidega jahmerdamist. Välismaalase elu teeb see kordades lihtsamaks, eriti kuna kõnealune välismaalane ei erista veel kõigi müntide kujusid (neil on siin kolmesendine!) ega paberkupüüride värvigammat. Viie som’i eest saab lasta end kaaluda - Biškekis kohtab päris palju kohalikke, kes istuvad kaalu kõrval taburetil ning on valmis kasseerima sularaha igalt möödujalt, kes peaks ilmutama huvi oma massi või kehamassiindeksi vastu. Süües ei kasutata nuge, suuremaid tükke lõigatakse kahvliga või süüakse üldse käega. Ja kui jutt juba kätele läks, siis käterätte pole kunagi ühegi kraani läheduses näha - mina ei tea, kas kohalikud pühivad märjad käed pükstesse või on neil geneetiliselt eriliste kuivamisomadustega nahk… 
Tihtipeale magatakse põrandal - selleks laotatakse õhtuks maha paksud vatitekid, mis hommikul taas kokku rullitakse ja toanurka asetatakse. Ma pole juba aastaid näinud niivõrd värvilisi ja elavaid unenägusid kui siin! Mine sa võta kinni, kas põhjuseks on erutus, õhurõhk või vatitekkide salajane koostis - igatahes istub mulle magamine väga ning kui ma nii moe pärast ei peaks päevasel ajal töö nimel ärkama, siis uneleksin vist üpris konstantselt Okasroosikese vaimus päevad ja ööd läbi...

Sel noodil tõmbangi tänaseks otsad kokku, kallid lugejad (ja poen põhku)! Järgmiste pajatusteni!

No comments:

Post a Comment