June 30, 2020

Blogi teine taassünd

Olen ekselnud tükk aega mööda Lundi tänavaid, ühes käes veinipokaal, teises pastakas ja vihik, ja leidsin omale just nüüdsama pasliku pingi kibuvitsapõõsa all. Sean istumise alla veel roosa padja - ilmselge liialdus - ja löön pastaka lahti. Nüüd rüüpan sõõmu ja vajun mõtteisse. Olen tulnud end siia näitama, see on ilmselge. Aga ühtlasi viimase aja sündmusteahelat lahti harutama ja kokku võtma.
Sellele sissejuhatusele järgneva kirjandusliku suurvormi, mille ma kevadel innukalt ühe Lundi kibuvitsapõõsa all kirja panin, jätsin mõistagi kuhugi maha või kaotasin ära. Teen nüüd, nädalaid hiljem, proovi kirjapandu tagasihoidliku ümberjutustamisega, seekord Bloggeri keskkonnas. Niisiis, tere taas, kallid blogilugejad! Vahepeal on möödunud pea aasta, ilma et oleksin leidnud aega või õigemini initsiatiivi uueks blogisissekandeks. Peadpööritav, kurdistav, ootamatusi täis aasta. Käesolev postitus on mõjutatud täielikult mu hetkelistest tujudest-emotsioonidest ega pretendeerigi seega täiele tõele. Kõik, mida loete, on mu enda valikuline tõlgendus reaalsusest, seega puhas õhk ja fiktsioon. 
***
Enne emotsionaalseid ülestunnistusi tasuks ehk alustada põhilistest elukorralduse muudatustest. Lühidalt siis: kolisin (nagu juba ilmnes) Rootsi ja alustasin magistriõpinguid Lundi ülikoolis, erialal nimega Environmental Studies and Sustainability Science. Praeguseks olen seljatanud esimese magistriaasta ning kui kõik klapib, peaksin kaitsma tuleval kevadel magistritöö. Sellele järgnev on kõik lahtine, nii et pole mõtet püüdagi tulevikku visualiseerida. Kergem on kirjutada minevikust.
Lundi ülikooli pearaamatukogu (vasakul) ja meie verivärske kursus esimesel field trip'il metsseasõnnikut nuusutamas ja mullaproove võtmas. Sügis 2019.
Lundi elu oli täis lugematuid loenguid, grupitöid, kohvi, uusi tutvusi, joogat, luulet, dumpster dive’imist, falafele, eneseotsinguid, segadust, proteste. Oh, kui palju me protestisime. Olime* kõik noored, paljulugenud ja nördinud. Otsisime tõde ja õig(l)ust. Fridays for Future streigid muutusid igareedeseks normaalsuseks - läksime kindla kambaga reedeti lõunatunnil Lundi raekojaplatsile streikivate vanurite keskele, kes said aja jooksul meie headeks tuttavateks, soetasime Coopi ees asuvast falafeliputkast kas falafelrulle või potatisbullerulle (sellest kujunes ka uus tähendus FFF lühendile - Falafel for Future), ja lasime oma nimed demonstreerijate märkmikusse sümboolselt kirja panna. Mõnikord olid meil kaasas kliimapostrid, teinekord mitte.
(*See kõlab, nagu ma meenutaksin aastakümnetetaguseid episoode oma elust, mitte läinud oktoobrit...)

Arutasime oma teguviiside mõju üle. Meie hulgas leidus neid, kes uskusid, et sümboolsed ja sõbralikud FFF streigid on küll kenad, kuid kaugeltki mitte piisavad. Nende hulgas minagi. Lugesin sügisel sadu lehekülgi ja artikleid kliimasoojenemisest, Pariisi kliimakokkuleppest, majanduslikest huvidest, potentsiaalsetest tulevikuprojektsioonidest ja sotsiaalsete liikumiste kriitilisusest. Üritan vältida blogi taassünni muutumist kliimakriisi analüüsiks, ent kuna olen pühendanud sellele oma haridustee ja maailmapildi raskuskeskme, on mul keeruline sellest ka täielikult mööda vaadata. Ütlen niipalju, et kliimakriisi kriitilisus ja süsteemimuutuse hädavajalikkus on väljaspool arutelu, ja lingin siia mõned soovitused teema sügavamaks käsitlemiseks. Niisiis, NASA faktid kliimasoojenemisest, IPCC 2018. aasta eriväljaande infograafikud, This Changes Everything: Capitalism vs. The Climate, What Every Environmentalist Needs to Know about Capitalism, Only Rebellion Will Prevent an Ecological Apocalypse.
Üpris loomulikul teel leidsin end keset Extinction Rebellioni liikumist, aktiviste, tänavablokaade, pisaragaasi. Käisime Flixbusiga Göteborgi ja Berliini tänavail kliimakriisi üle häält tõstmas, kirjutasin blokaadis istudes seminaritööd, sain oma vaadete esindamise eest Saksamaa-Poola piiril politseilt malakaga vastu selga ning mõtisklesin palju inimlikkuse ja süsteemse rõhumise teemadel. Mind ümbritsesid äärmiselt andekad, huvitavad ja head inimesed, õpingud pakkusid kõvasti pinget ja sotsiaalelu õitses, kuid iga kord, kui kuskilt vihjati, et kliimaaktivistid on radikaalsete vaadetega vähemuslased, või kui kogesin, et vägivallatult fossiilkütuste vastu protesteerides võib politseilt peksa saada, varjutas mõtteid süngus. Me oleme veel kaugel jätkusuutlikult ja õiglaselt kursilt. 
Oh, ja sügis Lundis oli nii paganama vihmane, rõske ja hall. Kogu aeg.
Ja mul tuli kogu aeg rattakett maha.
***
Kevade poole said tavaliseks ka feministlikud liikumised ja #blacklivesmatter meeleavaldused. Palju segadust külvas globaalne pandeemia ja selle mõju. Jälgisime kogu kursusega hinge kinni pidades debatte uue majanduskursi teemadel ning artikleid post-Corona elu ülesehitamisest. Ühtlasi tunnistasin kõrvalt oma majakaaslase võitlust autoõnnetuses purustatud jalgadega ja äärmiselt hea sõbranna asüülitaotluse kulgu. Oskasin paremini märgata oma seni varjule jäänud privileege. Et mul on suurepäraselt funktsioneeriv keha (mida ma kipun liigagi tihti hurjutama või põlgama), mis allub mu korraldustele ja laseb end kõigiti rakendada. Et mul on “õige” pass ja ligipääs tasuta kõrgharidusele, luba ringi reisida ja oma mõtteid väljendada. Et Rootsi riik ei ähvarda saata mind tagasi kodumaale, kus mind pandaks riigireetmise eest vangi (sõbranna stsenaarium).
Tšiili, Liibanoni, Sudaani, Jeemeni jpt kriisid + viimastel nädalatel üles kerkinud süsteemse rassismi temaatika on pannud mind lisaks hindama, et ma ei pea protestidel käies oma elu pärast kartma. Seesama malakate ja relvadega politseibrigaad Saksa-Poola piiril, ükskõik kui pahane, ei avanud mu pihta tuld ega lämmatanud jalaga kõril. Fakt, et tegemist on privileegiga, mitte ilmselgega, on nii paganama rõhuv ja kurb.
Valitud demonstratsioone. 2019-2020.
Mainisin põgusalt eneseväljendust ning pöördun selle juurde tagasi. Ma ei tea, mida oleksin läinud aastal peale hakanud luuleta. Veel pool aastat tagasi poleks ma uskunud, et astun kuulajate ees üles ingliskeelsete värssidega, kuid just sellega ma sügissemestril alustasin. Umbes kord kuus toimus Lundis vabas vormis luule- ja muusikasari Poesindia, mille raames leidsin palju Oma Inimesi, kamaluga häid mõtteid ja tonnides publiku toetust. Kui on üks koht, kus ma end hästi tunnen, siis on see luulelava.
***
Prügisukeldumine muutus intensiivseks elustiiliks. Keskmiselt kaks korda nädalas lõppesid mu päevad kell pool üks öösel kraanikausi kohal banaane ja viinamarju pestes.
Mul õnnestus muuta kogu oma kollektiiv ja kamaluga kursakaaslasi regulaarseteks dumpster dive'ijateks ning ajapikku kujunes meie lähiringides välja niivõrd efektiivne jagamise süsteem, et me ei pidanud kunagi nälga kannatama ega toidupoes käima (kui just vetsupaberit või nõudepesuvahendit vaja ei läinud). Ja oh, me sõime nagu kuninga kassid. Kõik need uhked kireviljad, avokaadod, küpsed mangod, granola'd, sojajogurtid jpm, mis me koju tassisime... Õhtusöögid olid reeglina alati innovatiivsed, lähtudes printsiibist "paneme-kokku-kõik-mis-tuleb-kõige-rutem-ära-kasutada". Kogesin sääraseid maitseelamusi, milletaolisi ma pole kunagi varem tundnud.
Valitud prügikastileiud. Kevad 2020.
Kui luule ja prügisukeldumine kõrvale jätta, siis võib-olla maalisin oma Lundi-elu seni liiga tumedates toonides. Et aina üks protesteerimine ja ühiskonnas pettumine. Päris nii see siiski ei ole. Aastasse mahtus ülipalju ilusaid hetki. Kollektiivset hommikujoogat mu neljanda Lundi kodu aias õitseva õunapuu all. Filmiõhtuid. Tahinit. Leonard Cohenit. Maikuu hilisõhtute vihma. Vahvlihommikuid. Jooksuringe rapsipõldude vahel. Piknikke katustel. Kaneelisaiu. Lõkkeõhtuid. Rattasõite mere äärde. Kunsti (hakkasin võtma maalimistunde, millest kujunes väike ühtehoidev maalijate kogukond, ja olin üks keskkonnateemalise kunstigrupi algatajaist, nimega eARTh). Väljasõite. Rattaparandamisi, kõiksuguseid klopsimisi, lihvimisi ja käsitsi ehitamisi. Rootsikeelsete lasteraamatute lugemist. Kas ma juba mainisin õhtusööke? Saunaõhtuid. Igas vormis pidusid, tantsimisi ja tähistamisi (sh teaduskonna PhD pidudel töötamisi ja professoritega reivimisi). Tehnot. Istutamisi, külvamisi, taimedega katsetamisi. Pisiarmumisi, natuke tõsisemaid armumisi, romantikat, unistamisi. Vahepeal paistis Lundi heitlikus kliimas isegi päike.
Olen nüüd lugemis- ja magamisrežiimil. Magan täis oma viimaste kuude unevõlga, loen proosat ja luulet ning väldin kõike, mis nõuab liiga palju erialast mõtlemist. Aju sai ilusate ilmade tõttu kuumarabanduse ning sulas veidi viskoossemaks - kolp on nüüd ebamäärast venivat ajulõhnalist ollust täis, mis käseb ainult puhata ja mängida ja maasikaid süüa. Ja nii ma teen.
Tehke teiegi, kallid blogilugejad - küll oli hea teiega taas mõtteid vahetada!